\|/

PROJEKTIST

Keskkonnasõbralikud tõrjemeetodid

Kahjurid

Tugevad ja elujõulised taimed ei haigestu kergesti ega lange ka naljalt kahjurite rüüste ohvriks. Seega tuleks aiataimedele luua soodsad tingimused ning neid hästi hooldada. Taimekaitses tuleks kasutada rohkem kahjurite looduslikke vaenlasi ning agrotehnilisi võtteid, tõrjevahendeid aga ainult äärmise vajaduse korral.

Taimekahjurite ja -haiguste keemilise tõrje suurimaks puuduseks on mürgi toime ka teistele putukatele, loomadele, lindudele ja ka inimesele nii otseselt taimekaitsetööde käigus, kui ka kaudselt, mürgitatud toidu söömisel. Haigused ja kahjurid muutuvad mürkaine pikaajalisel kasutamisel selle suhtes vastupidavaks ning aine toime kahaneb. Keskkonnale, loomastikule ning ka inimestele endile on tunduvalt kasulikum keskkonnasõbralike tõrjemeetodite rakendamine.

  • Kui olla teadlik, kuidas umbrohtudest, kahjuritest ja haigustest tabandumise riski saab vähendada ja teada, kuidas nende ilmumise puhul käituda, on tõrje märgatavalt tõhusam.
  • Kui aiapidajal on olemas ettekujutus, kui arvukalt aias mingeid putukaid tavaliselt esineb, on lihtsam hinnata, kas nad on looduslike vaenlaste kontrolli all või mitte.
  • Kasutada võiks kahjurite, haiguste ja umbrohtude ennetavat tõrjet. Selleks on sobivate külvikordade rakendamine, otstarbekohane ja õigeaegne mullaharimine, kultuuridele optimaalsete kasvutingimuste loomine, kahjustuskindlamate sortide kasvatamine, bioloogilise mitmekesisuse säilitamine.
  • Kui kahjustajate arvukus on märkimisväärselt tõusnud, siis peaks nende arvukuse piiramiseks esmalt kasutama keskkonnale ohutuid võtteid (füüsiline eemaldamine, barjäärid, lõksud) ja alles siis, kui muud meetodid ei aita, võiks kasutusele võtta keskkonnasõbralikud taimsed ja mineraalsed taimekaitsevahendid.

1. BIOLOOGILINE TÕRJE

Bioloogilise tõrje korral hävitavad kahjureid teised elusolendid. Lepatriinud, kiilassilmad, sirelased jt toituvad lehetäidest ja lehekirpudest. Konnad, eriti kärnkonnad, söövad nälkjaid ja kahjurputukaid. Aiakahjureid hävitavad ka siilid, nahkhiired ja mitmed linnud (põõsalinnud, kärbsenäpid, linavästrikud, tihased jpt). Luues kahjureid söövatele loomaliikidele aeda soodsad elutingimused aitavad aiapidajad ka iseendid.

Aeda võiks mitmesse kohta panna kasvama mõned nektaririkaste õitega taimed nagu näiteks harilik naistenõges (Nepeta cataria), aedtill (Anethum graveolens) või harilik raudrohi (Achillea millefolium), mis meelitavad ligi kasulikke putukaid nagu sirelased, kiilassilmad ja lepatriinud. Eelistatud on väikeste lihtõitega taimed nagu sarikalised ja korvõielised.

Tasub meeles pidada, et lehetäidest toituvad putukad vajavad ellujäämiseks lehetäide olemasolu. Seetõttu on mõistlik lehetäid mõnda kohta, kus nad probleeme ei tekita, alles jätta, et lepatriinudel ja kiilassilmavastsetel oleks midagi süüa. Nii saavad nad lehetäide kultuurtaimedele ilmusmisel neid kohe hävitama asuda. Näiteks on nõgestel elavad lehetäid toidutaimespetsiifilised ja ei ründa muid aias kasvavaid taimi.

Lepatriinud (Coccinella) ja nende vastsed söövad peamiselt lehetäisid. Aiapidajad, kes sooviksid aias lepatriinudele sobivaid tingimusi luua, võiksid eelkõige kindlustada neile tervisliku ja pestitsiidivaba keskkonna.
Et lepatriinud aias elaksid, võiks seal:

  • kasvatada puhmast nõgeseid, millel saavad elutseda lehetäid, kes ei kahjusta muid taimi ja on toiduks kevadel lagedale ilmuvatele näljastele lepatriinudele. Nõgesed peaksid kasvama päikesepaistelises kohas. Suvel võib nõgesed maha niita, et lepatriinud teiste taimede peale üle koliksid.
  • Kui taimedel võib märgata üksikuid lehetäisid, võiks vältida nende kemikaalidega tõrjumist! Lehetäide looduslikele vaenlastele tuleb anda aega aega kohale ilmuda. Seda teevad nad alles siis, kui neile toitu piisavalt on.
  • vältida pestitsiidide kasutamist Orgaaniliste kahjuritõrjevahendite positiivne joon on nende lühike toimeaeg. Seejuures võivad aga mõned neist otsesel kokkupuutel olla kõikide (ka kasulike) putukate jaoks ülimalt mürgised. Seetõttu tuleks püüda otseselt lepatriinude ja nende vastsete peale pritsimist vältida, näiteks korjates nad enne pritsimist ajutiselt taimede pealt ära. Orgaanilised fungitsiidid - väävel ja Bordeaux vedelik - on lepatriinude jaoks suhteliselt ohutud, kuid väävel võib kahjustada muid kasulikke putukaid
  • Aidata eksinud lepatriinuvastseid Lepatriinud ei mune alati toiduallika lähedale ja nende vastsed ei suuda eriti tõhusalt oma toitu üles leida. Sihitult ringi liikuvat lepatriinuvastset märgates võiks ta tõsta lehetäide koloonia juurde.
  • Jätta lepatriinude jaoks talvitumispaikasid Lepatriinud talvituvad kuivanud taimestikus. Seega on neile kasulik, kui kuivanud taimevarte mahalõikamine lükatakse kevadele. Lepatriinude lemmiktalvitumispaigaks on kuivas kohas lamavad mahalõigatud sarikaliste (heinputk jms) õõnsad varred. Ka on kasu talveks lehemultši maapinnale jätmisest.

Putukkiskjate lemmiktaimed

Kiilassilmad: aedtill (Anethum graveolens), kikkaputked (Angelica spp.), harilik kosmos (Cosmos bipinnatus), metsporgand (Daucus carota), apteegitill (Foeniculum vulgare), harilik soolikarohi (Tanacetum vulgare)

Lepatriinud: aedtill (Anethum graveolens), harilik kassitapp (Convolvulus arvensis), metsporgand (Daucus carota), apteegitill (Foeniculum vulgare), harilik soolikarohi (Tanacetum vulgare)

Jooksiklased: rebasheinad (Amaranthus spp.)

Sirelased: kilbirohud (Alyssum spp.), harilik kassitapp (Convoluvulus arvensis), harilik kosmos (Cosmos pipinnatus), metsporgand (Daucus carota), sarikibeeris (Iberis umbellata), laialehine parkjuur (Limonium platyphyllum), petersell (Petroselinum crispum)

2. AGROTEHNILISED VÕTTED

  • Tervete ja elujõuliste taimede kasvatamiseks on vajalik sõmeraline hea struktuuriga huumusrikas muld, kus on aktiivne mikro- ja makrobioloogiline elu. Mulla omadusi saab parandada sobiva külvikorra, orgaaniliste väetiste andmise ja õige harimisega.
  • Ühel ja samal kasvukohal ei ole soovitav mitu aastat järjest samasuguseid või suguluses olevaid liike kasvatada, sest haigustekitajatel ja kahjuritel on lihtne mullast uuele taimepõlvkonnale kolida. Kasulik on sisse viia teatud kultuuride järjestus (külvikord), nii et eelmisega sarnane liik istutatakse/külvatakse samasse kohta mõneaastaste pauside järel. Sobiva külvikorraga saab kontrolli all hoida nii umbrohtusid ja haigusi kui ka kahjureid, sest hoitakse ära kahjurite ja haigustekitajate kogunemine mulda ning välditakse nende püsiasurkonna teket.
  • Igal aastal tuleks mulda väetada kompostiga või muude orgaaniliste väetistega. Parajal hulgal orgaanilisi väetisi kasutades saab tagada taimedele mullas õige toitainete hulga. Toitainete (eriti lämmastiku) vaegus või liigne kogus mullas nõrgestab taimi. Ohtra lämmastikväetise kasutamisel kasvavad pehmete ja lopsakate lehtedega taimed, mis on lehetäidele eriti meelepärased.
  • Kasulik on orgaaniliste multšidega multšimine. Multš kaitseb pinnast kuivamise eest, takistab mulla pinnale kooriku moodustumist, parandab mulla struktuuri, tagades mikroorganismidele ja vihmaussidele mullas soodsad elutingimused, aitab temperatuuri ja niiskust stabiliseerida. Orgaanilise multši kasutamine takistab umbrohtude idanemist ja kasvu ega lase kahjuritel läbi multšikihi taimejuurteni tungida. Ristõieliste maakirpe peletab multšimine toominga või papli lehtedega. Erinevalt sünteetilistest materjalidest orgaaniline multš (kompost, sõnnik, niidetud rohi, langenud lehed, rohimisel peenardelt eemaldatud seemneteta umbrohud) kõduneb ja rikastab pinnast huumusega.
  • Seenhaiguste vältimiseks tuleks jälgida, et taimed ei kasvaks liiga tihedalt ja vajaduse korral neid harvendada. Taimedel peaks ridades ja peenardes olema piisavalt ruumi. Ka peenarde vahele tuleks jätta parasjagu vaba maad. Tiheda istutamise korral ei saa loodetud suuremat saaki ega kaunimaid taimi. Põõsaid peaks vahetevahel harvendama ja tagasi lõikama.
  • Enne taimede istutamist tuleks veenduda, et istikute maapealsetel osadel ega juuri ümbritsevas mullas ei ole näha kahjureid ega haigussümptomeid
  • Kasvatada võiks mitmesuguseid erinevaid taimi, sest suured samaliigiliste taimede alad võimaldavad kahjuritel ja haigustekitajatel kiiresti paljuneda ning kontrolli alt väljuda
  • Taimekultuure võib külviaja nihutamisega kahjurist ajaliselt isoleerida. Sageli saab taimede külvamist ja istutamist nii planeerida, et välditakse kahjurite munemisperioode.
  • Aeda tasuks valida levinumate ja ohtlikumate haiguste ja kahjurite suhtes taluvamad aedviljade ja ilutaimede sordid.
  • Haiguste ja kahjurite levikut takistab vaheperemeesteks olevate umbrohtude kõrvaldamine korraliku rohimise teel.
  • Suurema majapidamise puhul võib kasvatada püüniskultuure, mida kahjurid põhikultuurile eelistavad.

3. KAHJURITE FÜÜSILINE EEMALDAMINE

Peale agrotehniliste võtete kasutamise on veel mitmeid keskkonnasõbralikke tõrjemeetodeid. Kõige lihtsam on kahjurid taimedelt käsitsi ära korjata või lömastada. See sobib kapsaliblika munade ja röövikute (“kapsausside”), kartulimardikate ja mitmete teiste silmatorkavate ja piisavalt kogukate kahjurite puhul. Sageli tegutsevad kahjurid aga märkamatult, maa-alustel taimeosadel või on lihtsalt liiga väiksed ja varjatud eluviisiga, et neid sel moel tabada. Sellisel juhul võiks kasutada järgnevaid meetodeid.

  • Liimpüünised
    Maakirpude hävitamiseks mõeldud liimpüünise saab valmistada 1,5- või 2-liitrisest plastpudelist. Selleks tuleks pudelipõhi ära lõigata ja pudeli sisse kinnitada kollane pudelikaelani ulatuv paber. Seejärel tuleks pudeli pinnale määrida mittekuivavat liimi. Liimi ei tasu määrida liiga paksult, sest õhuke liimikiht kleebib sama edukalt, kuid ei tilgu. Lõpuks keerata pudelile kork peale ning panna püünis (äralõigatud põhjaga allapoole) peenrale maapinnast umbes poole meetri kõrgusele toika otsa.

Toimiv püünis täitub varsti putukatega. Siis võib liimile kleepunud putukad koos osa liimiga eemaldada ning lisada pisut uut liimi või asendada püünis uue samasugusega.

Pudelpüünisesse võib paigutada ka kahjureid meelitavaid peibutisi. Kahjuks satub taolisse liimpüünisesse ka juhuslikke putukaid. Kui neid püünises liiga palju hukkub või kui sinna kipub sattuma kasulikke tolmeldajaid, tuleks püünise kasutamine lõpetada.

  • Feromoonpüünised
    Feromoonpüünised meelitavad kahjureid peibutava lõhnaga, sisaldades kindla putukaliigi suguhormooni sarnast ainet, mille peale vastava liigi isendid massiliselt kohale lendavad ja siis lõksus hukkuvad. Selliseid püüniseid on lihtne kasutada ja nad ei vaja erilist hoolt. Feromoonpüünised on olemas õunamähkuri, kapsakoi, hernemähkuri ja veel mitmete putukate jaoks, kuid kahjuks on neid aianduskauplustest raske leida. Huvi korral tasub nõu küsida Põllumajandusülikooli ökokeemia laborist, kus tegeldakse feromoonpüüniste väljatöötamisega.
  • Püüniskultuuride kasutamine
    Maakirpude meelitamiseks võib kasvatada valget sinepit. Selleks pannakse ettekasvatatud taim liimiga kaetud pudelpüünisesse kasvama, jättes maapinna ja pudeli vahele mõned sentimeetrid ruumi õhuvahetuseks.

Maakirpude ja ka teiste ristõieliste taimede kahjurite (hiilamardikad, kaalika- ja kapsakärbsed jt.) pudelpüünisesse meelitamiseks võib kasutada riivitud mädarõigast. Selleks asetatakse pudelpüünise kaelaossa kilekotikese sisse pool kuni terve teelusikatäis värskelt riivitud mädarõikajuurt. Püünise kork peaks olema kindlalt suletud, et lõhn saaks välja tulla ainult püünise alaosast.

  • Katteloorid
    Katteloorid pakuvad kaitset lendavate taimekahjurite (porgandikärbse, sibulakärbse, kapsakärbse, kapsaliblikate jt) vastsete vastu. Putukad ei pääse katteloorist läbi ega saa taimedele muneda. Loor aitab ka mullapragudes elavate maakirpude rüüste vastu, sest takistab nende liikumist ühelt taimelt teisele. Katteloori all on ka muld soojem. See aitab saagil varem valmida ning soodustab lämmastiku mineraliseerumist ja suurendab seega mullast kättesaadava lämmastiku hulka.

Taimed tuleks looriga katta enne, kui kahjurid taimele muneda jõuavad. Loori peaks taimede peale jätma niikauaks, kuni kahjurid taimi enam ei ohusta. Peenart looriga kattes peaks olema kindel, et selle mullas kahjurite nukke ega muid arengujärke ei esine. Näiteks võivad umbrohtudel toituvad kapsakärbsed mullas nukkudena talvituda ning pärast loori all koorumist kaetud taimi kahjustada. Kui kahjurid siiski loori alla satuvad ja seal paljunema hakkavad, võib tulemus olla hullem, kui ilma loorita peenardel, sest putukate looduslikud vaenlased ei pääse neid hävitama.

Üksikud augud kattelooris ei ole probleem, sest taimelõhna peale kohale saabuvad putukad ei suuda neid üles leida. Kui mõni putukas maandub täpselt rebendi kohal, siis kahjustab ta vaid selle vahetus ümbruses asuvaid taimi, mitte ei liigu loori all laialt ringi.

Rohimiseks tuleks katteloor järk-järgult väikeste pindade kaupa eemaldada ning rohitud alad kiiresti taas looriga katta. Mõistlik on umbes nädal pärast taimede istutamist kogu taimi ümbritsev muld läbi kõblata ja hävitada mulla pinnakihis idanema hakanud umbrohud. Sügavamates mullakihtides asuvate umbrohuseemnete idanemine võtab kauem aega ning kultuurtaimed saavad sel ajal suuremateks ja konkurentsivõimelisemateks kasvada. Abi on loorialuste taimede peenardel kilemultši kasutamiseks, sest see aitab rohimisvajadust vältidat.

Loori all võib kasvada nälkja- ja teokahjustuste oht. Probleeme võib tekkida ka loori kinnijäävate lindude ja pisiimetajatega. Seetõttu tuleks iga päev kontrollida ega mõni loomake katteloori takerdunud ei ole ning kinnijäänud loom vabastada.

4. KESKKONNALE OHUTUD TAIMEKAITSEVAHENDID

4.1. LOODUSLIKUD FUNGITSIIDID JAHUKASTE TÕRJEKS

  • Soodalahus
    Söögisooda (naatriumvesinikkarbonaat) on efektiivne jahukaste vastane tõrjevahend, mida tuleks kasutatada kord nädalas. Eriti hästi aitab sooda rooside jahukaste puhul. Et vedelik taimele ühtlaselt kleepuks ja sooda taimedel kristallidena ei sadestuks, lisatakse soodalahusele rohelist või majapidamisseepi. Liiga kontsentreeritud lahus võib lehti kõrvetada. Sobiva lahuse saab lahustades umbes pool teelusikatäit söögisoodat liitris vees. Kasta lahusega rooside lehestikku iga kahe nädala tagant kogu kasvuperioodi vältel.

Potas (kaaliumkarbonaat) on söögisoodast tõhusam fungitsiid, mis aitab jahukaste vastu ja ka kartuli kuivlaiksuse puhul. Pritsimisvedeliku valmistamiseks lahustada purk rohelist seepi 12 liitris vees, lisada 0,5 kg K2CO3. Kangem lahus võib taimelehtedele jätta nekrootilised laigud. Jahukastes põõsaste pritsimiseks kasutada kaks korda nädalas kuu aja jooksul.

  • Puutuhaleotis
    1 liiter puutuhka lisada 10 liitrile keevale veele, keeta 20-25 minutit, jahutada, lasta selgida ja kurnata. Kasutada seenhaiguste tunnustega lillede pritsimiseks (jahukaste, hahkhallitus, rooside punakaste).
  • Kuuseokkatõmmis
    500 g värskeid või 150 g kuivatatud kuuseokkaid valada üle 5 liitri veega. Lasta seista ööpäev, keeta 30 minutit, kurnata ja jahutada. Lahjendada veega vahekorras 1:5. Kasutada jahukaste tõrjeks.
  • Leedritõmmis
    Toimeaine on siin vesiniktsüaniid (sinihape). Seetõttu peaks tõmmise valmistamiseks kasutama vana mittekasutatavat anumat, millesse asetada umbes 400 grammi leedripuu lehti ja noori võrseid (eelistatud on kevadised mahlajooksuaegsed kasvud) ja lisada 3 liitrit vett. Keeta pool tundi, hoides auramise takistamiseks anumal kaant peal. Kurnata, kasutada jahtunult ilma lahjendamata rooside jahukaste ja roosi-tahmlaiksuse tõrjeks ning lehetäide ja röövikute hävitamiseks. Kuumalt pudelisse villituna säilib lahus kuni kolm kuud. Väidetavalt peletavad kevadel naeripeenrasse torgatud värsked leedrioksad maakirpusid.
  • Põldosjatõmmis
    Tõmmise tegemiseks kasutada kogu taime: varsi, lehti ja juuri. 250 grammile taimeosadele lisada 10 liitrit kuuma (mitte keevat) vett, lasta seista 24 tundi. Kurnata ja kasutada lahjendamata. Põldosjatõmmis on tõhus fungitsiid, mida tasub kasutada maasikate ja muude taimede jahukaste tõrjeks. Samuti on põldosjast abi kõrrerooste puhul.
  • Küüslaugu-pipra-sibulatõmmis
    Peenestada 3 küüslauguküünt ja 1 sibul, lisada 2 klaasi vett. Lisada 2 teelusikatäit punast pipart. Lasta seista 24 tundi, kurnata. Enne kasutamist lahjendada veega vahekorras 1:2,5. Kasutada lehetäide ja lestade tõrjeks.

Pipra- või tillipulbrit võib kasutada kapsa-, peedi- ja porgandikärbeste tõrjeks. Piprapulber taimevarte ümber takistab sipelgatel pääsemist taimelehtedel elavate lehetäide juurde, et neid kaitsta ja karjatada. Pipar või till (sobivad ka seemned) tuleks uhmris peenikeseks pulbriks hõõruda ja puistada seda sibulate, kapsaste või porgandite ridade vahele. Vihma ja kastmise järel tuleks tõrjet korrata. Piisab suhteliselt hõredast puistamisest, kuid tihedam puiste on tõhusam.

  • Lahjendatud piim
    Piim sisaldab mitmeid taimede poolt omastatavaid soolasid ja aminohappeid. Piim hävitab seeneeoseid ja stimuleerib taimi, nii et need muutuvad haiguste suhtes resistentsemaks.

Pritsimislahuse valmistamiseks segada piim veega vahekorras 1:10. Lahus sobib kurkide, tomatite, astrite ja mitmete teiste taimede jahukaste tõrjumiseks. Taimi tuleks esimeste haigustunnuste ilmumisel iga 3-4 päeva järel korralikult pritsida või kasutada lahust jahukaste profülaktikaks. Kangema kui 30 %-lise lahuse kasutamisel võivad tulemuseks olla haisvad ja ebameeldiva kihiga kaetud taimed. Lahja piima kasutamise korral on ebameeldiva haisu tekke tõenäosus väiksem.

  • Uriin
    Lahjendada 0,5 liitrit uriini 4 liitris kuumas vees. Lisada 85 grammi pesusoodat ja pisut rohelist seepi lahuse kleepuvuse parandamiseks. Kasutadada jahtunult karusmarja-jahukaste tõrjeks.

4.2. PUTUKKAHJURITE TÕRJE LOODUSELE OHUTUTE VAHENDITEGA

  • Seep
    Seebivesi on tõhus vahend lehetäide, kilptäide liikuvate arengujärkude, ripstiivaliste, kedriklestade ja teiste pehme kehaga kahjurputukate tõrjeks. Seep mõjub kahjuritele üksnes otsesel kokkupuutel ja seetõttu peab seebivesi neid pritsimisel tabama.

Seebivesi võib mõnede taimede lehtedele söövitusjälgi tekitada. Seetõttu on tark alati enne selle kasutamist lahust taime paari lehe peal katsetada.

Rohelist või majapidamisseepi (40g/10 l = 1 supilusikatäis/1 liiter) võiks lisada ka taimsetele pritsimisvedelikele, et need paremini lehtedele kleepuksid. Lahustatud seep lisatakse valmis leotisele vahetult enne pritsimist.

  • Taimsed kahjuritõrjevahendid
    Paljud taimed toodavad haigusi ja kahjureid tõrjuvaid ühendeid, mis aitavad neil konkurentsitingimustes ellu jääda. Neid ühendeid saab taimedest eraldada ning kahjuritõrjeks kasutada. Ka taimsed kahjuritõrjevahendid on mürgised. Mõned neist on ohtlikud ainult selgrootutele, teised võivad aga ohustada ka inimesi ja koduloomi. Taimsete vahendite eelis keemiliste tõrjevahendite ees on nende kiire lagunemine, mistõttu nad ei ohusta mürgitatud putukatest toituvaid loomi ega linde. Tänapäeval on ka kauplustes saadaval mitmeid taimsetel mürkidel põhinevaid tõrjevahendeid.
  • Püretriinid
    Mitmetes tööstuslikult toodetavates taimekaitsevahendites kasutatakse toimeainena püretriine, mida toodavad dalmaatsia jaanikakar (Chrysanthemum cinerariifolium) ja mõned teised lähedased liigid. Kuigi püretriinid lagunevad valguse ja õhu käes kiiresti, mõjuvad nad siiski enamikule (ka kasulikele) putukatele tapvalt. Inimestele ja loomadele püretriinid mürgised ei ole, küll aga kaladele ja teistele veeasukatele. Püretriinid mõjuvad täiskasvanud putukatele tõhusamalt kui vastsevormidele. Püretriinide mõjuvad otsesel kontaktil putukaga ja kiire lagunemise tõttu mürk toitumisahelas edasi ei liigu.

Seega tuleks enne pritsimise ettevõtmist hoolikalt kaaluda, kas see on ilmtingimata vajalik. Enne tasub proovida teisi tõrjemeetodeid. Kui pritsimine on tõesti ainuke lahendus, siis tuleks põhjalikult valida, millist vahendit kasutada ja kas see on probleemi jaoks optimaalne lahendus. Tõrjetöid on kasulik sooritada õhtuhämaruse eel, mil enamik putukaid ei ole enam aktiivsed. Pritsimisega ei tasuks kiirustada. Tavaliselt kasvab alguses kahjurite populatsioon kiiremini, kui nende looduslike vaenlaste oma. Kui aga pisut oodata, jõuab viimaste arvukus kahjurite omale järgi ning nad teevad tõrjetööd odavamalt ja keskkonnale kasulikumalt inimese eest ära.

Taimsed kahjuritõrjevahendid on kasulikud lehti kahjustavate putukate (eelkõige lehetäide) hävitamiseks. Enamiku kasutatavate taimede puhul võib rakendada üldretsepti: 1 klaasi tükeldatud taimelehti segada 2 klaasi veega ja lasta ööpäev seista. Sama tulemuse saab, kui valada 2 klaasi värskete või 1 klaasi kuivatatud lehtede peale 2 klaasi keeva vett ja lasta tõmmata jahtumiseni. Enne pritsimist kurnata lahus ja lahjendada 2 klaasi veega ja lisada veidi (1/4 teelusikatäit 1 liitrile veele) rohelist seepi, et lahus kleepuks paremini lehtedele. Pritsimisel on tähtis jälgida, et tõrjevedelik kataks ka lehtede alaküljed ning võrsetipud, kuhu lehetäid armastavad koguneda. Tavaliselt tuleks pritsimist korrata 5 päeva tagant ja teha 3-4 tõrjet.

Sibulakooreleotis
200 g sibulasoomuseid valada üle 10 l veega ja hoida 24 tundi suletud nõus. Kurnata ja pritsida kohe. Kasutada taimemahla imevate kahjurite tõrjeks: lehetäid, lehekirbud, rohulutikad jt

Kilpjalatõmmis
Kilpjalalehti kogutakse sügisel, kui nad on pruunid ja kuivanud. 100 milliliitrile kuivatatud kilpjalalehepulbrile lisada 350 ml kuuma vett Lasta seista 24 tundi ja kurnata. Kasutada lehetäide tõrjeks. Kasutamiseks lahjendada 25 ml lahust 4,5 liitri veega ning pritsida taimi kolm päeva järjest iga päev.

Rabarberitõmmis
Rabarberilehtedes sisalduv oblikhape on kasulik lehetäide hävitamiseks. Tõmmise valmistamiseks lõigata 450 grammi rabarberivarsi ja -lehti katki, valada üle 1 liitri veega ning keeta pool tundi. Jahutada ning lisada rohelist seepi. Segada hoolega ja pritsimiseks kasutada lahjendamata.

Kartulipealseleotis
0,6 kg rohelisi või 0,3-0,4 kg kuivi kartulipealseid valada üle 5 l veega ja lasta 3-4 tundi seista. Kurnata ja lisada 20 g rohelist seepi. Kasutada lehetäide ja lestade tõrjeks. Kartulipealsete asemel sobivad ka hariliku maavitsa maapealsed osad.

Tomatileheleotis
400 g tomatilehti hakkida ja valada üle 1 liitri veega. Lasta 3-4 tundi seista. Keeta seejärel nõrgal tulel 30 minutit ja kurnata. Pritsimiseks võtta 3 l vee kohta 1 l leotist ja lisada rohelist seepi. Kasutada lehetäide, lestade, lehekirpude tõrjeks. Pritsimist korrata 7-10 päeva tagant. Tomatilehed ei ole inimesele mürgised, kuid allergianähtude vältimiseks tasub nendega ümber käimisel olla ettevaatlik ning kanda kindaid.

Raudrohuleotis
Õitsemise alguses koguda raudrohu maapealseid osi ja kuivatada need varjulises õhurikkas kohas. 800 g peenestatud raudrohule lisada 10 l keeva vett. Lasta 2 ööpäeva seista, kurnata ja lisada 10 l leotise kohta 40 g rohelist seepi. Kasutada lehetäide, lehekirpude, lestade ja röövikute tõrjeks.

Koirohuleotis
Korjata õitsemise ajal koirohu maapealseid osi ja kuivatada. 1 kg purustatud koirohule lisada veidi vett ja keeta 10-15 minutit. Jahutada ja kurnata. Lisada vett 10 liitrini. Enne tarvitamist lahjendada veega 1:1. Kasutada lehetäide, rohulutikate ja mitmesuguste röövikute tõrjeks.

Paiselehe /võililleleotis
500 g paiselehelehti või 300-400 g peenestatud võilillejuuri leotada 2 tundi soojas vees, kurnata, pritsida. Kleepuvuse suurendamiseks lisada rohelist või majapidamisseepi (40g/10 l). Kasutada lilledel ja ilupõõsastel lehetäide jt. lehti kahjustavate putukate tõrjeks

Nõgesetõmmis
500 g noori nõgeseid (enne õitsemist) valada üle 5 l veega. Lasta seista 12-24 tundi. Taimi pritsida lahjendamata leotisega. Kasutada lehetäide tõrjeks.

Küüslaugutõmmis
Puhastada ja pressida 20-30 küüslauku. Lahjendada saadud mahl 10 liitri veega. Kasutada lehetäide ja seenhaiguste tõrjeks

Küüslauguõli
Leotada 85 grammi küüslauku 2 teelusikatäies mineraalõlis vähemalt 24 tundi. Lisada aeglaselt 0,5 liitrit vett, millele on lisatud pisut rohelist seepi. Segada korralikult. Kasutamiseks lahjendada 1-2 teelusikatäit segu 0,5 liitri veega. Efektiivseks võib osutuda ka lahjem lahus. Pritsida taimi hoolikalt. Et vältida lehtede kahjustumist, proovida enne pritsimist lahuse toimet paaril taimelehel. Kui 2-3 päeva jooksul kahjustusi ei ilmne, võib rahulikult pritsida.

Sinepitõmmis
3 teelusikatäiele sinepipulbrile lisada 1 liiter vett. Lasta 2 ööpäeva kaane alla seista, kurnata. Lahjendada veega vahekorras 1: 4. Kasutada lehetäide tõrjeks.

Männivõrsetõmmis
Värsked männivõrsed valada üle keeva veega vahekorras 1:1. Lasta kaane all seista 24 tundi. Lahjendada veega vahekorras 1:5. Kasutada lehetäide tõrjeks.

Tubakaleotis
Lisada 1 liitrile veele 8 supilusikatäit tubakat (kasutada võib ka konidest pärit tubakat). Lasta seista 2 ööpäeva või lasta seista 1 ööpäev ja keeta 2 tundi. Kurnata ja lisada rohelist seepi (40 g/10 l). Lahjendada veega vahekorras 1:3. Lehetäide ja lehekirpude tõrjeks pritsida maapealset osa, eriti lehtede alakülgi. Mullas elavate kahjurite tõrjeks kasta taimede juurekaela ja juurestikku tõrjevedelikuga. Nikotiin imendub taimede lehtedesse ja jääb sinna mitmeks nädalaks. Seetõttu tohib tubakaga tõrjet teha ainult noortel taimedel ja vähemalt kuu aega enne saagikoristust.

Saialilleseemnetõmmis
Lisada 1 liitrile veele 2 supilusikatäit saialille seemneid. Lasta seista 36 tundi, kurnata. Kasutada lahjendamata, sobib lestade tõrjeks.

VEEL MÕNEDE KAHJURITE TÕRJUMISEST

Kartulimardikas

  • Korjata mardikad ja nende vastsed käsitsi ära, samuti lömastada oranžid munad taimelehtedel
  • Vürtsbasiilikutõmmisega pritsimine

Maakirbud

  • Harida maapinda sageli, et maakirpude mune hävitada
  • Pärast saagi koristamist eemaldada taimede jäägid peenralt
  • Puistada taimedele puutuhka
  • Pritsida taimi küüslaugu- või pipratõmmisega
  • Kasvatada resistentseid sorte
  • Kasutada katteloore

Sibulakärbes

  • Tõmmata nakatunud sibulad välja ja hävitada
  • Kasvatada sibulaid aias paljudes erinevates kohtades, mitte ühel suurel peenral

Traatussid

  • Pritsida tubakatõmmisega
  • Kobestada mulda sageli, et takistada naksuritel munemist ja jätta traatussid pinnale, kus nad looduslike vaenlaste poolt ära süüakse
  • Matta mulda poolikud kartulid lõikepinnaga allapoole. 2 päeva pärast korjata need püünised kokku ja hävitada koos ussidega.