\|/

PROJEKTIST

Puud ja põõsad

Kui istutada aeda puu või põõsas, on mõistlik ja loodussõbralik valida selleks kodumaine liik. Eestis looduslikult kasvavad puu- ja põõsaliigid on koos kohaliku loomastikuga evolutsioneerunud, nende vahel on kujunenud tihe vastastikkuste sidemete võrgustik ning seetõttu pakuvad nad toitumis- ja paljunemisvõimalusi palju mitmekesisemale elustikule kui võõrliigid. Ühes Inglismaal tehtud uurimuses jõuti järeldusele, et sini- ja rasvatihased külastavad pesitsusajal linnaaedades toitu otsides tunduvalt sagedamini sealseid kohalikke puuliike, eelistes neid arvulises ülekaalus olevatele võõrliikidele. Kuigi võõrliigidki ei ole putukavabad, on nendega seotud väiksem arv selgrootute liike, kes ei esine massiliselt lindude pesitsusajal, mil neid kõige enam vaja läheks.

Puud on metsavööndi ökosüsteemi alus ning enamik eestimaisest elustikust on ühel või teisel moel puudega seotud. Puude olemasolust sõltuvad paljud taimed, seened, samblad ja samblikud ning neist omakorda selgrootud ja kõrgemad loomad. Mõned putukad asustatavad puude koorealust ning koorepragusid. Öö- ja päevaliblikad munevad puude lehtedele ning nende röövikud kasutavad lehti toiduks. Tihti ehitavad puuõõnsustesse pesi mesilased ja herilased ning ka paljude sirelaste elu on vastse- või valmikujärgus puudega seotud. Ämblikud ja pikkjalad elavad nii puu otsas kui ka puude ümbruses maapinnal. Samuti on puudega seotud paljud mardikad, näiteks imevad taimemahla kärsakad.

Kogu see putukarohkus ja ohtrad varjumisvõimalused tõmbavad ligi linde. Tüvesid mööda armastavad ronida koorepragudest putukaid urgitsevad puukoristajad ja porrid ning koduaias võib kohata suur-kirjurähnigi. Imetajatest tunnevad end puu otsas hästi maapinnal üsna aralt ja ebakindlalt käituvad oravad. Puuõõnsustes võivad päevase varjumispaiga leida nahkhiired. Ning loomulikult kasutavad puudega seotud selgrootuid toiduks kõik putukatest toituvad loomad (siilid, karihiired, nahkhiired, sisalikud, konnad, kärnkonnad).

Ka surnud ja kõdunendud puudel on looduses oma roll ning nendegagi on seotud märkimisväärselt arvukas elustik. Sellele tasub enne kuivanud puu langetamist mõelda ja jätta alles vähemalt tüveosa, milles leiavad toitu ja elupaiku paljud putukad. Sellist tüve saab kasutada ka aia kaunistamisel amplitaimede paigaldamiseks. Niiske kõdunev puit on ka sobiv kasvupinnas paljude seente ja sammalde jaoks, mis omakorda valmistavad ette elukohti kõdutoidulistele pisimutukatele.

Põõsaste abil saab aias luua elustiku jaoks väärtusliku mitmerindelise taimestiku, samuti on erineva kõrgusega taimestik visuaalselt kaunis. Põõsad on ka head müra- ja tuuletõkestajad. Et erinevatel põõsaliikidel on erinevad kasvukohanõudlused, saab neid kasutada väga erinevate valgustingimuste ja muldadega aladel. Et moodustuks paljudele linnuliikidele pesitsuspaigaks sobiv tihe taimestik, võiks põõsaid istutada suurte puude alla. Elustiku jaoks on eriti väärtuslikud nektaririkaste õitega põõsad. Näiteks on head meetaimed kibuvitsad, tuhkpuud, viirpuud, sõstrad, sirelid, kuslapuud jpt. Samuti on kasu söödavate viljadega põõsastest (tuhkpuud, kikkapuud, lodjapuud, sõstrad, viirpuud, kukerpuud).

Eestis looduslikult kasvavad puud, mida võiks aias kasvatada

Valguslembesed:

- harilik mänd Pinus sylvestris
Kuni 40 m kõrge. Kasvab kuivadel liivakatel muldadel. Kiirekasvuline puu. Lindudele sobib igihaljaks varjumispaigaks, koorepraod sobivad putukatele talvitumiseks.

- arukask Betula pendula
Kuni 30 m kõrge. Kasvab parasniisketel, aga ka kuivematel muldadel. Väga valgusnõudlik. Ei talu kõrget põhjavett. Lehed on toiduks paljudele putukatele, keda söövad putuktoidulised linnud; seemneid söövad kanepilinnud

- sookask Betula pubescens
Kuni 20 m kõrge. Talub arukasest paremini varju. Kasvab soostuvatel happelistel muldadel. Lehed on toiduks paljudele putukatele

- sanglepp Alnus glutinosa
Kuni 30 m kõrge. Eeslistab niiskeid viljakaid muldasid, kasvab ka kuivematel muldadel. Seemneid ja urbasid söövad paljud linnud (siisikesed, kanepilinnud, ohakalinnud)

- hõberemmelgas Salix alba
25-30 m kõrge. Eelistab huumusrikkaid niiskemaid saviliivmuldasid, kuid kasvab ka kuivemal mullal. Urvad on kimalastele varakevadine nektariallikas. Lehed sobivad toiduks mitmetele röövikutele

- harilik tamm Querqus robur
>20 m kõrge. Kasvab aeglaselt. Ei talu liigniiskust. Sobivad viljakad sügavad liivsavi ja saviliivmullad. Ei talu ülavarju, kuni viienda eluaastani on varjutaluv. Talub hästi soola, kuid ei talu õhu saastatust. Väikeses aias võib kasvatada püramiidjat vormi Q. robur f. fastigiata. Viljad on toiduks mitmetele loomadele ja lindudele.

- pooppuu Sorbus intermedia.
Kuni 10 m kõrge. Õitseb mai lõpus-juuni alguses, õied nektaririkkad. Viljad oranžpunased, söödavad. Vähenõudlik, armastab valgust, talub edukalt põuda.

Varjulembesed:

- harilik kuusk Picea abies
Kuni 30 m kõrge. Eelistab viljakat mulda. Ei kasva kuivadel liivastel ega liigniisketel muldadel. Noorelt ei talu kuiva. Lindude jaoks talvel hea varjumispaik. Sobib hästi põhjatuulte eest varjava heki jaoks.

- harilik pihlakas Sorbus aucuparia
Kuni 10 m kõrge. Noorena talub tugevat varju. Kasvab niiskemas mullas, kuid ka liivmullal. Nektaririkkad õied, marjad on toiduks lindudele.

- harilik pärn Tilia cordata
Kuni 25 m kõrge. Mulla suhtes vähenõudlik, kuid sobivamad on niiskemad mullad. Talub gaase ja tahma, samuti varju ja tagasilõikamist, mistõttu võib kasvatada ka hekina. Õitseb juulis, õied lõhnavad tugevalt ja on väga nektaririkkad.

- harilik toomingas Prunus padus
Kuni 10 m kõrgune puu või põõsas. Õitseb mais-juunis nektaririkaste õitega. Sobib niiskemale mullale. Et toomingal on ühiseid kahjureid viljapuudega, ei soovitata teda nende naabruses kasvatada. Talub tolmu ja suitsu. Hea varjumispaik lindudele, marjad sobivad neile toiduks.

- harilik vaher Acer platanoides
Kuni 30 m kõrge. Eelistab niiskemat huumusrikast liivsavimulda. Küllalt varjutaluv. Õitseb enne lehtimist nektaririkaste õitega.

- raagremmelgas Salix caprea
5 - 15 m kõrgune, väikese võraga. Kiirekasvuline. Kasvab ka kuival kergel mullal. Varjutaluvam kui teised pajuliigid. Väga hea meetaim. On varakevadine nektariallikas emakimalastele ja valmikuna talvituvatele liblikatele. Lehed toiduks mitmetele putukatele ja nende vastsetele.

Eestis looduslikult kasvavad põõsaliigid, mida võiks aias kasvatada

Valguslembesed:

- põõsasmaran Potentilla fruticosa
0,5-1 m kõrgune. Ei talu liigniiskust, põuda talub hästi. Kasvab looduslikult paepealsetel. Sobib vett hästi läbilaskev lubjarikas muld. Rikkalikuks õitsemiseks on vajalik päikseline kasvukoht, kuid talub ka vähest varju. Õitsemisele aitab kaasa iga-aastane varakevadine tagasilõikus. Õitseb juunist septembrini. Õied väikesed, kuldkollased. Külmakindel.

- harilik kadakas Juniperus communis
1-3 m kõrgune. Eelistab parajalt niisket, kerget lubjarikast või liivast pinnast. Talub hästi külma, kuid on tundlik külmade tuulte suhtes. Ümberistutamist talub halvasti. Viljad on toiduks paljudele lindudele (kadakatäks, põõsalinnud, rästad). Tihe võra on lindude jaoks sobiv koht varjumiseks ja pesa rajamiseks. Võib kasvatada ka hekina.

Varjulembesed:

- harilik lodjapuu Viburnum opulus
Kuni 2-5 m kõrgune põõsas või puu. Õitseb mais-juunis. Söödavad, kergelt mõrkjad viljad on erepunased, valmivad augustis-septembris. Öökülmade järel nende mõru maitse väheneb. Õied nektaririkkad, viljad sobivad lindudele toiduks. Külmakindel. Talub varju. Eelistab viljakaid ning niiskemaid muldi. Talub hästi heitgaase ja tahma.

- mage sõstar Ribes alpinum
Kuni 1,5 m kõrgune, sobib 0,6-1 m kõrguseks põõsastaraks. Õitseb mais-juunis. Hea meetaim. Punased söödavad marjad sobivad lindudele toiduks. Mullastiku suhtes vähenõudlik, kuid eelistab viljakat mulda. Suudab kasvada ka väga kivisel pinnasel. Kasvab edukalt varjus, aga ka päikesepaistelises ja poolvarjulises kohas.

Kevadel lehtib varakult. Aeglasekasvuline. Halbades oludes ja ebasoodsal aastal võib jääda sõstarde haigustesse.

- harilik sarapuu Corylus avellana
Kuni 5 m kõrge. Eelistab kuiva või parasniisket viljakat ja lubjarikast pinnast, aga kasvab ka toitainetevaesel mullal. Talub varju, kuid eelistab päikesepaistelist või poolvarjulist kasvukohta. Pähklid sobivad toiduks lindudele, loomadele (eelkõige oravatele ja hiirtele) ja ka inimesele. Pinnasele mõjub hästi, sest lehed kõdunevad kiiresti ning toimivad väetisena.

Varjutaluvad:

- harilik kikkapuu Euonymus europaeus
Püstine põõsas või 6-9 m kõrge puu. Rohekad või rohekasvalkjad õied õisikutes. Mulla õhutatuse suhtes võrdlemisi nõudlikud Ei kasva hästi tihedates, seisva niiskusega mullas. Eelistab viljakat lubjarikast mulda. Külmakindel, põuakindel Talub hästi heitgaase ja tahma. Taime kõik osad on mingil määral mürgised.

Hariliku kikkapuu (rahvakeeli sadakoor) looduslik levila Eestis piirdub Koiva jõgikonnaga.

- verev kontpuu Cornus sanguinea
Kuni 4 m kõrge. Viljad mustad, neid söövad paljud linnud. Talub varju, kärpimist, tolmu ja tahma. Talvel on oksad kaunilt punased. Eelistab niiskemat pinnast. Võib kasvatada pügatava hekina varjulises kohas.

- harilik kukerpuu Berberis vulgaris
2,5 m kõrge tihe asteldega põõsas. Kollased õied rippuvas õisikus. Sügisel punased, hapud, C-vitamiinirikkad söödavad marjad. Ei talu liigniiskust. Eelistab lubjarikast kuivemapoolset mulda ja päikeselist või poolvarjulist kasvukohta. Kasvab küllalt hästi kehvadel muldadel. Ei talu seisvat niiskust. Talub hästi kärpimist. Temast saab kujundada üsna läbimatu heki.

Võõrliigid, mida võiks aias kasvatada (põõsad):

- viirpuu Crataegus spp.
Pügamisel saab tiheda astlalise põõsa, pügamata jättes madala puu lindudele hea varjumis- ja pesitsuspaik. Nektaririkkad õied. Viljad sobivad talvel lindudele toiduks.

- budleia Buddleya spp.
Palju nektaririkkaid õisi. Meeldib oma nektarirohkusega väga öö- ja päevaliblikatele. Külmaõrn, tuleks talveks kinni katta.

- harilik sirel Syringa vulgaris
Kuni 5 m kõrge. Õitseb mais-juunis. Kasvab viljakal aluselisel mullal. Kasvab ka poolvarjus, kuid rahuldavalt õitseb üksnes päikesepaistelises kohas. Ajab juurevõsusid.

- lõhnav kuslapuu Lonicera caprifolium, väänduv kuslapuu L. periclymenum
Umbes 4 m kõrgused vääntaimed. Õitsevad juunis, õied kollased või kollakasvalged. Oranžpunased viljad valmivad augustis-septembris. Nektaririkkad õied meelitavad öö- ja päevaliblikaid; vilju söövad rästad ja põõsalinnud. Taluvad poolvarju, kuid rikkalikult õitsevad ainult päikeselises kasvukohas. Noorelt külmaõrnad. Lõhnav kuslapuu talub külma paremini kui väänduv kuslapuu.