\|/

PROJEKTIST

Karihiired

Eestis leidub viis liiki karihiirlasi. Koduaias elutseb neist kõige tõenäolisemalt mets-karihiir (Sorex araneus). Karihiired meenutavad pisikesi hiirekesi, kuid selgelt eristab neid hiirtest pikk kärsataoline ninamik. Hiirtega ei olegi karihiirtel peale nime ja välimuse suurt midagi ühist, sest erinevalt näriliste sekka kuuluvatest hiirtest on karihiired putuktoidulised loomad, kes söövad vaid loomset toitu.

Oma ülikiire ainevahetuse tõttu peavad karihiired iga paari tunni tagant sööma. Nii nad ongi tegusad nii päeval kui ka öösel ja puhkavad aktiivse tegutsemise vahepeal vaid mõne minuti kaupa. Karihiired ei suuda toiduta elada kauem kui ööpäeva. Põhiosa karihiirte toidust moodustavad mitmesugused selgrootud (lülijalgsed ja nende vastsed, teod), kuid võimaluse korral söövad nad ka muud lihatoitu (noori sisalikke ja konni, hiirepoegi).

Ööpäeva jooksul võivad karihiired hävitada omaenda kehakaalu ületava koguse putukaid, olles sellega aias olulised putukkahjurite arvukuse reguleerijad. Karihiired võivad süüa ka siilide jaoks väljapandud koera- ja kassitoitu, kuid enamasti saavad nad omal jõul hakkama.

Tavaliselt suudavad karihiired aias elada nii, et inimesed ei teagi nende kohalolekust enne, kui kass jahisaagiks saadud karihiire neile ülevaatamiseks toob. Tõenäolisemalt võib loomakest kuulda kuivanud lehtede ja heina sees kärmesti sahistamas. Karihiired on eraklikud loomakesed, kes suhtlevad liigikaaslastega ainult paaritumise ajal. Nende territoorium on 400 - 600 m2 suurune ja seda kaitsevad nad liigikaaslaste sissetungi eest raevukalt. Kahe karihiire kohtumisel hakkab kostma ägedaid piiksatusi. Territooriumiomanik asub sissetungijat jälitama ning alata võib ka rüselus, mille käigus püütakse teineteist hammustada ning jalaga lüüa. Sellised kähmlused on siiski pigem rituaalse iseloomuga ja karihiired neis üksteisele harilikult viga ei tee.

Karihiired asuvad meelsasti elama teiste loomade poolt rajatud pesaurgudesse, kuid võivad tiheda taimestiku varju ka ise endale uru kaevata või elutseda õõnsates kändudes, mahalangenud puutüvede all või muudes seesugustes kohtades. Talveund karihiired ei maga, kuigi talvel nende tegutsemisaktiivsus väheneb pisut.

  • Koduaias saab karihiirte elu soodustada, jättes mõne aianurga hooldamata ning lastes hekialusel heinal kõrgeks kasvada. Kasuks on varjulised põõsaalused ja putukaid kohalemeelitav tihe taimestik. Karihiired kasutavad elamis- ja toitumispaigana meelsasti ka oksahunnikuid. Karihiirtele võivad ohtlikud olla maas vedelevad tühjad pudelid, millest nad toitu otsima lähevad ning enne näljasurma saabumist välja pugeda ei suuda. Ohtu kujutavad nende jaoks ka kassid, kes meelsasti mängivad karihiirtega ja murravad nad maha, kuid ebameeldiva lõhna tõttu neid ära ei söö. Sellesama haisu pärast eelistab enamik kiskjaid karihiired rahule jätta ning toiduks kasutatakse neid vaid rasketel aegadel.