\|/

PROJEKTIST

Kiilid

Eestis elab umbes 50 kiililiiki. Kiilid on nii vastsena kui ka valmikuna röövtoidulised loomad. Täiskasvanud kiilid kütivad lendavaid putukaid: sääski, kärbseid, liblikaid jt. Nad on meisterlikud lendajad, kes püüavad saaki lennult.

foto: R.Arro

Valmikustaadium, mille jooksul kiilid peavad toituma, paarituma ja munema, kestab vaid mõned nädalad. Kiilid munevad niiskele kaldamudale, vette või vees kasvavate taimede vartesse, kust koorunud vastsed vette pääsevad. Kiilivastsed varitsevad saaki veekogu põhjas veetaimede vahel, rünnates kõike, mida nad saagiks peavad, s.t kõike, kellest jõud üle käib. Nad söövad veetigusid, ehmestiivaliste ja ühepäevikute vastseid, selgsõudureid j.t selgrootuid ning võivad õnneks võtta isegi konnakullese. Vastseiga kestab mõnedel kiililiikidel vaid ühe aasta, teistel ulatub aga kolme-nelja aastani.

Kiilivastne ronib enne viimast koorumist veest välja taimevarrele ning kinnitub sinna, kohanedes õhuhapniku hingamisega. Pärast kuivamist toimub kestumine. Esmalt vabastatakse rindmik ja pea ning siis ülejäänud kehaosad. Pärast koorumist jääb taime külge läbipaistev vastsekest. Koorunud valmiku kitiinkate tugevneb mitu päeva. Äsjakoorunud kiili keha on pehme ja peaaegu värvitu, 2-4 päeva jooksul omandab see aga liigiomased tunnused, tiivad muutuvad jäigaks ning kiil hakkab lendama.

Kiilid on kõige aktiivsemad päikesepaisteliste päevade keskpäevasel ajal. Ööd saadavad nad mööda puuokstele, veetaimede veepealsetele osadele või muudesse taolistesse kohtadesse tardunult. Lennuaeg langeb kiilidel soojale perioodile kevade lõpust sügiseni. Meie tingimustes talvel kiilivalmikuid ei esine - kiilid talvituvad meil vastsete või munadena.

foto: R.Arro

Täiskasvanud kiilid liiguvad laialdaselt ringi, lennates sinna, kus on palju saagiks sobivaid putukaid. Tavaliselt kütivad nad saaki niitude, veekogude jms putukarohkete alade kohal, kuid pole harv ka juhus, kui nad koduaedadesse satuvad. Kui seal on nende jaoks sobivad tingimused paljunemiseks, võibki koduaia tiigist leida kiilivastseid.

NÕUDMISED ELUPAIGALE

Enamik kiililiike on paljunemiseks sobiva veekogu valikul väga nõudlikud. Nad vajavad varjumisvõimalusi, päikespaistelisi alasid, puhast vett, veest välja ulatuvaid taimi nagu hundinuiad vms ja sobivaid jahialasid. Seega nõuab oma aiatiiki kiilide paljunema meelitamine veidi vaevanägemist.

Enamik kiililiike ei ela reostatud veekogudes. Kui tiigis elavad kiilid või soovitakse neid sinna meelitada, siis ei tohi kasutada selle läheduses väetisi ega pihustatavaid mürkaineid, ka taimsed mürgid on vee-elustikule ohtlikud.

Kui kiiresti kiilid koduaia tiiki jõuavad, sõltub sellest, kui kaugel see asub kiilide poolt asustatud veekogudest. Kui tiigist mõne kilomeetri raadiuses on paljunevaid kiiliasurkondi, kellele aiatiigi tingimused sobivad, siis asustatakse seegi veekogu kiiresti. Siiski võib kuluda aastaid, enne kui tiiki külastavad kiilid seal edukalt paljunema hakkavad. Mõnedel kiilidel kestab vastsestaadium mitu aastat, seega ei pruugi ka vastsete olemasolu puhul valmikud kohe aias lendama hakata.

foto: E.Talts

  • Kõik kiililiigid vajavad püsiva veekogu lähedust. Tiigi loomise ja sealse taimestiku kohta võib lugeda siit.
  • Kõik kiililiigid sõltuvad oma paljunemiskohtade keskkonna stabiilsusest ning toitumis- ja puhkamisvõimalustest seda ümbritsevatel aladel. Tiigi võiks teha võimalikult suure. Kuigi mõned kiililiigid lepivad ka 4 m2 suuruse tiigiga, vajab enamik neist siiski vähemalt 10 m2 suurust veekogu.
  • Arvestada tuleks sellega, et tiik ei tohiks talvel läbi külmuda, seega peaks see vähemalt keskpaigas olema üsna sügav. Et kahepaiksed ja vettekukkunud pisiimetajad veest välja pääseksid ning linnud juua saaksid, võiks tiik olla laugete kallastega.
  • Soojus on hädavajalik. Parimad on tuulevarjulised ja päikeselises kohas asuvad veekogud. Kiilivastsed vajavad soojust, muidu nad muutuvad loiuks, ei kasva, ei toitu ega suuda vaenlaste eest varjuda. Kiilivalmikutel on vaja, et päike soojendaks nende keha teatud temperatuurini, enne kui nad suudavad aktiivselt tegutsema hakata. Seetõttu ei tohiks üle kolmandiku tiigist olla päikese eest varjatud. Tiiki võiks asuda puudest piisavalt kaugel, sest vette langevad lehed tekitavad aiapidajale endale palju lisatööd ning kiilid (ka nende vastsed) eelistavad päikespaistelisi elupaiku. Tuuliste ilmadega on kiilidel raske lennata ja sellistel hetkedel vajavad nad varjumiskohti. Selleks on head tiigi läheduses kasvavad põõsad, mis ei asu aga veele nii lähedal, et seda päikese eest varjata. Tiigi kaldale ja mujale aeda võiks paigutada mõned lamedad päikese käes soojenevad kivid, mille peal kiilidele meeldib end soojendada.
  • On hädavajalik, et tiigis kasvaks ohtralt veealuseid ja veest väljaulatuvaid taimi. Veealused taimed loovad kiilivastsetele soodsa keskkonna ja rikastavad vett hapnikuga. Veest väljaulatuvad taimed on vajalikud vastsete jaoks valmikuks saamisel ning täiskasvanud kiilidele istumiseks, puhkamiseks ning munemiseks. Värskelt koorunud valmikud vajavad veest mõne meetri raadiuses varjupakkuvat taimestikku. Kaldataimestikul tasub siiski silma peal hoida, et see liigselt vohama ei hakkaks.
  • Tiiki ümbritsev taimestik on peaaegu sama tähtis kui tiigis kasvavad veetaimed. Kunagi ei tohiks niita rohtu otse tiigikaldalt. Seal võiks lasta kasvada kõrrelistel, lõikheintel või teistel kõrgetel taimedel. Et taimede kasvama hakkamine võtab aega, siis võib äsjavalminud tiigi kaldasse või põhja torgata mitmemeetrised puust kepid, mille peal kiilid tiibu võiksid puhata.
  • Tiigi vahetus läheduses kasvavad lilled meelitavad kohale väikeseid selgrootuid, kellest kiile toituvad.
  • Tiigis ei tasuks kasvatada kalu, sest nad hävitavad kiiresti kõik vees elavad selgrootud.