\|/

PROJEKTIST

Kimalased

Eesti sagedasemad kimalased:
põldkimalane (Bombus pascuorum),
talukimalane (B. hypnorum),
ristikukimalane (B. distinguendus),
hallkimalane (B. veteranus),
metsakimalane (B. sylvestris),
kivikimalane (B. lapidarius),
tumekimalane (B. ruderarius),
niidukimalane (B. pratorum),
maakimalane (B. lucorum) - Eesti kõige harilikum kimalaseliik
karukimalane (B. terrestris),
aedkimalane (B. hortorum),

Eestis on levinud kimalaseliike 15, alati ja igal pool võib kohata 9 liiki. Ülejäänud Eesti umbes 25-st kimalaseliigist on haruldasemad. Mitmete kimalaseliikide jaoks on aiad ülimalt sobivad elupaigad.

Kimalased on olulised tolmeldajad, seda eriti jahedatel kevadetel, sest nad lendavad külmema ilmaga kui teised putukad. Nad on ohutud, inimsõbralikud ja oma karvase ümaruse tõttu armsa välimusega putukad, keda on huvitav vaadelda ja kes enamasti ka lastele meeldivad.

foto: R.Arro

Kimalased ei ole agressiivsed. Nad nõelavad ainult hooletul kättevõtmisel, riietesse kinnijäämise korral või siis, kui neile peale astutakse. Segamise puhul pööravad kimalased end esmalt hoopis selili ja vehivad jalgadega tülitaja suunas.

ELUPAIGAD

Erinevalt ühiselulistest mesilaste ja herilaste tuhandepealistest peredest on kimalaste sülemid vaid saja- kuni paarisajaliikmelised. Kimalasepered elavad vaid ühe aasta ja sama pesa ei kasutata korduvalt.

Talve elavad üle ainult noored viljastatud emakimalased. Kevadel pärast lume sulamist ärkavad nad taliuinakust ja hakkavad uute perede rajamiseks sobivaid paiku otsima. Pesapaika otsivat emakimalast meelitab koht, mille ümbruses on palju toitu, s.t varakevadel õitsvaid lilli (priimulad, pajud, krookused jms.). Kõige kindlam on jääda oma ema pesa lähedusse, kus ilmselt peab toitu leiduma. Tavaliselt ei piira kimalaste levikut siiski mitte toidu kättesaadavus, vaid sobivate pesapaikade hulk.

Kimalased eelistavad pesa luua lõuna poole avanevatesse tuulevarjulistesse kohtadesse. Erinevatel kimalaseliikidel on pesakoha suhtes erinevad soovid. Emakimalane otsib läbi lehehunnikud, rohututid ja surnud taimestiku. Mõned kimalaseliigid tungivad pinnasesse (maakimalane, karukimalane), teised ehitavad pesa kividevahelisse prakku (kivikimalane) või seavad end sisse vanade lehtede alla, juurte vahele, vooderdades tulevase pesa jaoks õõne sambla ja taimetükikestega. Kõige meelsamini kasutatakse ära juba valmisolevad pesakohad nagu mahajäetud hiire- ja linnupesad. Kui lasta heki ja põõsaste all rohul kõrgeks kasvada, siis kolivad sinna tõenäoliselt elama uruhiired, kellest jäävad maha kimalastele meelepärased urud. Ka lindude pesakasti võib asustada hoopis kimalasepere.

Emakimalase elu võib ka ise lihtsamaks teha ja maa sisse käigu uuristada. Selle tagumisse otsa võiks toppida umbes tennispalli suuruse kuiva sambla- ja kulutuusti. Selline pesaurg võiks asuda heki või põõsa all, aga ka näiteks lillekasti serva all või mõnes muus sobivas kohas.

Talukimalase ja põldkimalase pesi võib leida ka hoonete seintest ja pööningutelt. Nad eelistavad maapinnast kõrgemal asuvaid kohti, näiteks puutüvedes olevaid õõnsusi. Kivikimalane, kes tavaliselt elab pinnases, võib pesa ehitada ka vundamendi sisse, kuuridesse vms. paika. Ka maa- ja karukimalane ei karda inimeste lähedust.

  • Mida rohkema on aias pesa loomiseks sobivaid kohti, seda suurema tõenäosusega emakimalane mõne neist üles leiab ning seda tõenäolisemalt on mõni neist talle ka meelepärane. Kimalaste jaoks võib ehitada ka puidust majakesi, kuid nende asustamissagedus kimalaste poolt jääb suhteliselt madalaks. Sellest hoolimata võib sellega katsetada, sest kui majja ei asu elama kimalased, võib mõni teine loomake selle oma eluasemeks võtta.

Juhiseid kimalasemajade ehitamiseks võib leida internetist aadressidelt:
www.members.aol.com/beetools/bumble.htm

www.kendall-bioresearch.co.uk/bnestbox.htm

http://tomclothier.hort.net/page38.html

TOIT

Kimalased külastavad ka avatud ehitusega õisi, kuid samuti meeldivad neile liblikate ja teiste putukate jaoks kättesaamatute nektarivarudega liblik-, imi- ja huulõielised taimed. Millised on konkreetse kimalaseliigi toidutaimed, sõltub tema suiste pikkusest. Pikkade suistega liigid saavad nektarit kätte sügavamal paikneva nektaariumiga õitest. Eesti kimalastest on kõige pikemad suised aedkimalasel.

Kimalased toituvad ise nektarist ning vastseid toidavad nad nektari ja valgurikka õietolmuga. Kimalastele soodsa elukeskkonna loomiseks ongi tähtis kasvatada aias nende jaoks sobivaid õitsvaid taimi, nii et viimaste õitsemisaeg kataks kogu kimalaste aktiivse eluperioodi.

  • Vältida tasub täidisõielisi lillesorte, sest ei kimalased ega teised putukad ei saa nende õitest nektarit ega õietolmu kätte. Lisaks ei tarvitse täidisõielised sordid alati nektarit sisaldadagi. Mida looduslikule liigile lähedasem taim on, seda tõenäolisem, et kimalased nende nektari- ja õietolmuvarudele ligi pääsevad. Näiteks on aretatud sõrmkübara- ja mungalillesorte, mis on putukate jaoks täiesti kasutud, samas on nende taimede vanemad, taluaedades levinud sordid head meetaimed.

- Kimalastele sobivad meetaimed

Kevadel õitsevad:
Stsilla e. siniliilia, krookused, priimulad, sõstrad, pajud, viljapuud (õunapuu, pirnipuu, ploomipuu, kirsipuu), võilill, paiseleht, tuhkpuud, vaarikad, lupiin, rododendronid

Suvel õitsevad:
Harilik keerispea, ussikeel, maarjalepp, kellukad, maasikad, liivatee, kurgirohi, sõrmkübar, valge ristik, aasristik, kuslapuu, varemerohi, kurerehad, nõianõgesed jpt

Suve lõpus ja sügisel õitsevad:
Kanarbik, lavendel, äiatar, õiekas aster, kaunis kukehari, lõvilõug, mungalill, kukekannus, kuldkann, salvei, pune, ohakad

Kimalastele sobivate nektaririkastetaimedenimistu võib leida siit