\|/

PROJEKTIST

Linnud

Põllumajanduse ja maakasutuse teisenemisega kaasnevad suured muudatused lindude elu- ja toitumispaikades. Linnades on paljudelt varem hooldamata aladelt looduslik keskkond hävitatud ning juurde on rajatud looduslike liikide jaoks sobimatu haljastusega uusehitisi. Nii on kannatada saanud ka mitmete linnuliikide elutingimused.

foto: R.Arro

Samal ajal on linnud aiapidajale olulised abimehed, kes hävitavad hulgaliselt kahjurputukaid ja tigusid. Aeda külastavad linnud ja nende kõlav laul rõõmustavad silma ja kõrva ning loovad meeldiva puhkamiskeskkonna. Üks võimalus linde aidata on luua neile oma eramaal toitumis-, pesitsemis- ja varjumisvõimalusi. Millega tuleks aia kujundamisel arvestada, et sellest saaks sobiv elupaik paljudele linnuliikidele?

1. Toit

Piisav toit on üks olulisemaid tegureid, mis võimaldab lindudel edukalt pesitseda. Kui aias ja selle lähiümbruskonnas ei leidu küllaldaselt toitu järglaste üleskasvatamiseks, ei aita ka headest pesitsus- ja varjetingimustest.

Erinevad linnuliigid söövad erinevat toitu - seemneid, marju, pähkleid, putukaid ja teisi väikeseid loomi.

  • Putuktoidulised liigid on põõsalinnud, lehelinnud, kärbsenäpid, tihased, ööbik, punarind, lepalind, linavästrik, kuldnokk, hallrästas. Nemad toituvad putukatest, tigudest, nälkjatest, ämblikest, tõukudest, hulkjalgsetest ning teistest selgrootutest.
  • Putuktoiduliste lindude toidulaua mitmekesisuse määrab putukate toidutaimede valik. Seega on oluline kasvatada aias mitmekesist taimestikku, millest vähemalt osa moodustavad kodumaised liigid. Eestis looduslikult kasvavatest taimeliikidest toitub nimelt märgatavalt rohkem putukaid, kui võõrliikidest. Selgrootute arvukust aias tõstab lehekuhjade, oksahunnikute ja kivimüüride rajamine, milles leiavad toitu ja varjumisvõimalusi kõikvõimalikud väikeloomad. Viide selgrootutele, kivimüürile, habitat pile’le

foto: E.Talts

Mitmekesise selgrootute fauna väljakujunemisele aitab kaasa ka keskkonnasõbralike tõrjevahendite kasutamine. Igasugused kahjuritõrjeks kasutatavad kemikaalid hävitavad valikuta suurema osa putukatest, jättes putuktoidulised linnud ja loomad toiduta.

  • Marju ja vilju armastavad musträstas, laulurästas, vindid ning suve teisel poolel ka põõsalinnud ja lehelinnud.
  • Seemneid eelistavad hallrästas, laulurästas, metsvint, rohevint, ohakalind ja kanepilind, sügis-ja talveperioodil ka teised rästaliigid ja tihased. Vilju ja seemneid söövad linnuliigid toidavad oma poegi alguses siiski putukate ja teiste selgrootutega.

Seemnetest ja marjadest toituvate lindude jaoks on tähtis rohkesti saaki andvate taimeliikide olemasolu. Taimeliikide valikul on oluline arvestada, et nende õitsemis- ja viljumisaeg kataks võimalikult laia ajavahemikku, nii et lindude toidulaud oleks kaetud kogu pesitsusaja jooksul. Rikkalikult viljuvad näiteks pihlakad, tuhkpuud, viirpuud ja sõstrad. Ohtralt lindudele maitsevaid seemneid on näiteks ilutaimena kasvatataval aed-uniohakal (Dipsacus fullonum), aga ka Eestis looduslikult kasvavatel ohakatel.

2. Pesapaigad

Igal linnuliigil on oma eelistused pesitsuspaikade osas. Erinevate pesitsusvõimaluste loomisel aias peab eelkõige silmas pidama, et pesapaigad oleksid lindudele ohutud.

  • Suluspesitsejad
    Õõnsustesse pesa tegevad suluspesitsejad on tihased, varblased, lepalinnud, kärbsenäpid, kuldnokk, puukoristaja ja hakk. Nende lindude pesapaikadeks sobivad kuivanud ja õõnsad puutüved või pesakastid, paljud neist kasutavad ka mitmesuguseid õõnsusi elumajades ja muudes ehitistes (ventilatsioonilõõrid jms).

Pesakastid tuleks paigutada 2- 6 meetri kõrgusele. Kui ümbruses liigub palju kasse, siis mida kõrgemale pesakast kinnitada, seda parem. Pesakasti ning selle ava suurus peaks olema kooskõlas selle liigi suurusega, keda pesakasti elama oodatakse. Samuti peab lindudele tehispesapaikade tegemisel arvestama toiduvalikuga aias ja selle lähiümbruses. Suluspesitsejaid meelitavad pesakastid tugevasti, kuid kui pesitsusperioodil ei leidu pesa läheduses piisavalt toitu, ei jõua nad poegi üles kasvatada ning kasu asemel teeme lindudele hoopis kahju. Nii on toiduvaestesse kohtadesse pesakastide ülesseadmisest targem loobuda.

  • Maaspesitsejad
    Maaspesitsejad on ööbik, punarind, linavästrik, vahel ka musträstas, vainurästas, lehelinnud. Nende liikide jaoks on oluline alustaimestiku lopsakus, maapinna reljeefsus (nõlvakud, lohud jne), puude juurestik.
  • Võrastikus pesitsejad
    Võrastikus pesitsejad on põõsalinnud, musträstas, vainurästas ja karmiinleevike, kes pesitsevad peamiselt põõsastes või puuvõrade alumises osas, ning varesed, harakas, metsvint, rohevint, kanepilind ja ohakalind, kes pesitsevad peamiselt puude võrades. Peamiselt okaspuudele ehitavad pesa kanepilind, rohevint ja laulurästas.

Linnud eelistavad tiheda võraga puid ja põõsaid, neile on meelepärased ka hekid ja ronitaimed. Sagedamini võiks hekke kasvatada naaberkruntide piiril, sest tänavaäärsed hekid on lindudele pesitsemiseks liiga mürarikkas ning ohtlikus kohas. Ronitaimede lähedus aitab pesast väljalendavatel halva lennuoskusega linnupoegadel ennast edukalt maapinna lähedal varjata ning aitab neil sel ohtlikul eluperioodil ellu jääda.

3. Vesi

Loomad tulevad vee peale kohale isegi väga kaugelt, sest see on neile elutähtis. Seemnetoidulised linnud ei saa oma toidust vett, seega sõltuvad nad looduslikest veekogudest või lindude jooginõudest.

  • Lindude jooginõu
    Lindude jooginõuks sobib kasvõi sügavam kandik või tagurpidi asetatud potikaas, mida saab veega täita. Tuleks jälgida, et vesi ei oleks sügavam kui 5 cm. Sügavamasse vette pandud suur kivi aitab väiksematel lindudel veele ligi pääseda. Lindude jooginõu peaks olema kohas, kuhu kassid ligi ei pääse. Vesi pole hädavajalik mitte ainult joomiseks, vaid ka suplemiseks ja sulgede korrashoidmiseks.
  • Liivakümbluse võimalus
    Lisaks supluskohtade loomisele aias on lindudele oluline ka liivakümbluse võimalus. Linnud kasutavad liivaga kümblemist parasiitidest vabanemiseks. Sobivaks kümblusmaterjaliks on nii liiv kui ka kuiv peeneteraline savi ning nende segud tuhaga.

4. Varjumisvõimalused ja ohutus

Loomad ja linnud vajavad ohutuid kohti, kus nad saavad vaenlaste ja halva ilma eest varjuda ning oma järglasi kasvatada. Suurem osa lindudest leiab varjupaiga puuvõrades või põõsastes. Tiheda taimestiku abil saab moodustada aia looduslike alade ja inimeste poolt sageli kasutatava piirkondade (teed, tänavad, tarbeaed) vahel puhvertsooni.

  • Pesitsus- ja toitumispaikade kaitsmine kiskjate eest
    Kui linnud hõlpsasti kiskjate saagiks langevad, siis ei ole kasu ohtrast toidust ega sobivatest pesitsuspaikadest - linnud raiskavad pesitsedes üksnes oma energiat, sest nende järglased murtakse niikuinii enne täiskasvanuks saamist maha. Loodussõbraliku aia üks olulisi nõudeid on aga see, et liikide järelkasv oleks tagatud.

Linnas on eriti oluline, et koerad ja kassid ei pääseks lindude pesitsupaikadele lähedale. Pesakaste üles pannes tuleks silmas pidada, et kassidel ei oleks võimalust nende juurde pääseda. Selleks võib näiteks puutüve ümber asetada ogalise rõnga. Kasu on ka tüve või oksa ümber paigutatud plekk- või plastkoonusest, mis ei lase kassil pesakastile läheneda. Ka põõsastele võib panna kasside ligipääsu takistavaid kõrgeid piirdeid, kasutada võib selleks traatvõrku. Samuti võib oma lemmikule kaelarihma külge kinnitada väikese kellukese, mis lindudele liginevast ohust märku annab.

Ka lindude söögipaigad peavad olema piisavalt ohutud. Toiduplatside avatus tagab, et linnud saavad toitumisel ümbrust kontrollida ja enda ohutuses veenduda ning vajadusel eemalasuvasse tihedasse taimestikku peituda.