\|/

PROJEKTIST

Selgrootud

1. Toit
2. Elupaigad

Loodussõbralik aed on selgrootute jaoks ideaalne koht, kus leidub ohtralt mikroelupaiku. Veelombid, kompostihunnikud, kiviktaimlad, lillepeenrad, hekid ja põõsad meenutavad kõik selgrootute looduslikke elualasid.

Kahjuks suhtutakse aga selgrootutesse sageli hirmu või jälestusega ning nimetatakse neid kõiki kahjuriteks. Tegelikult sööb kultuurtaimi, nõelab või hammustab vaid tühine osa selgrootutest. See-eest on nad hädavajalikud tolmeldajad, likvideerivad taimseid ja loomseid jäänuseid ning on asendamatu lüli toitumisahelas. Selgrootutest toituvad konnad, siilid, karihiired ja enamik Eestis aedades pesitsevaid linde. Seega ületab selgrootute poolt toodav kasu märkimisväärselt nende poolt tekitatavaid ebameeldivusi.

foto: E.Talts

Kuidas luua oma aias selgrootutele meeldivat keskkonda

1.Toit

  • Eelistada tasuks Eestis looduslikult kasvavaid taimi.
    Siiski on selgrootutele ka paljud kultuurtaimed toidutaimedena vastuvõetavad. Tõsiasi on ikkagi, et mida lähedasem on taim meie looduses esinevatele taimedele, seda tõenäolisemalt meie putukad seda söövad. Ettevaatlik tasuks olla metsistuvate tulnuktaimedega
  • Erilist tähelepanu peaks pöörama monofaagide toidutaimedele.
    Paljud putukad (polüfaagid) toituvad mitmetest erinevatest taimedest (näiteks kõrrelistest, liblikõielistest jne). Samas söövad mitmed putukad (monofaagid) vaid ühte taimeliiki (näiteks väike-koerliblika ja päevapaabusilma röövikud kõrvenõgeseid). Seega tasuks just monofaagide toidutaimedele tähelepanu pöörata.
  • Putukate toidutaimedele tuleks valida sobiv kasvukoht.
    Putukad armastavad reeglina rohkem päikese käes kasvavaid toidutaimi ja eelistavad peenra servas olevaid taimi teiste vahel asuvatele.
  • Kasvatada võiks nektaririkaste õitega taimi.
    Püüa pakkuda maksimaalselt suurt õite valikut maksimaalselt pika aja jooksul. Talvituvad emakimalased, sirelased, koer- ja lapsuliblikad sõltuvad hilissügisel õitsevatest lilledest (astrid jt) ning varakevadel puhkevatest õitest (priimulad, krookused, lumeroosid). Peale toiduallikafunktsiooni täidavad õied ka territooriumi märgiste, kohtumis- ja paaritumispaikade ning röövputukate jahialade rolli.
  • Mõnedel ristõielistel köögiviljadel võiks lasta õitsema minna.
    Salati ja kapsaste õied meelitavad paljusid putukaid
  • Köögiviljapeenarde vahel võiks kasvatada putukatele meelepäraseid üheaastaseid taimi.
    See on tarbeaiale ka dekoratiivne lisand ja samal ajal suunab see röövtoidulisi putukaid otse taimekahjurite lähedusse.
  • Kasvatada tasuks erineva kõrgusega taimi.
    Näiteks vajavad jooksiklased madalat pinnakattetaimestikku nagu liivatee või mündid. Kiilassilmad munevad varjulistesse kaitstud kohtadesse. Seega on selliste paikade loomine tarbeaeda loodusliku kahjuritõrje seisukohast kasulik.
  • Kasvatada tasub erinevat tüüpi nektaririkaste õitega taimi
    • Lihtsad lamedad õied meelitavad kõige erinevamaid putukaid, sest ei nõua nektarile ligipääsemiseks spetsiifiliste suiste olemasolu. Selliseid õisi eelistavad näiteks sirelased ja röövkärbsed. Eriti väärtuslikud on roosõielised (viirpuud, õunapuud, pihlakad, vaarikad, maranad, kibuvitsad), samuti kivirikud ja kukeharjad
    • Torujad õied sobivad rohkem spetsialiseerunud suistega putukatele. Kimalased ja mesilased on tänu oma kerekusele kohastunud just liblikjate ja huuljate õite avamiseks. Nende jaoks on ideaalsed toidutaimed näiteks lõvilõug, sõrmkübar, kellukad, kanarbikud, käbiheinad, iminõgesed, ristikud ja mündilised.

foto: A.Soovik

    • Õisikud meelitavad öö- ja päevaliblikaid, eriti aga kahetiivalisi (kärbsed, sirelased). Kahetiivaliste lemmikud on sarikalised (till, heinputk, kikkaputk, moorputk, koriander jms.), kuid putukatele on meelepärased ka budleiad, palderjan, mündilised (piparmünt, harilik naistenõges jms), pune ning enamik korvõielisi (karikakrad, kummelid jms).

Taimed kimalastele link

Taimed liblikatele link

  • Putukatel tuleks võimaldada ligipääsu orgaanilistele jäätmetele
    Kui aias vedelevad kõdunevad taimed tunduvad inetud, siis võib moodustada lehtedest ja taimejäänustest hunnikud, püüdes neist vähemalt osa maapinnale jätta. Selgrootute jaoks on suurepärane elupaik ka kompostihunnik.
  • Putukate jaoks võiks aeda jätta kuivanud puitu
    Mõned selgrootud eelistavad veel elusa puu küljes olevaid kuivanud oksi. Kui kuivanud oks ei ole haige ega ähvarda alla kukkudes inimestele või hoonetele häda teha, võiks selle puu külge alles jätta. Puitu uuristavate putukate väljumisavasid kasutavad pesadena röövtoidulised erakmesilased ja erakherilased, kes aitavad aias kahjurite arvukust vaos hoida.
  • Puunottidest võib luua spetiaalselt selgrootute elupaigaks mõeldud hunniku
    Hagude ja peenemate okste asemel tasuks eelistada jämedamaid ronte. Parim paik sellisele kuhjale on varjulise maa-ala serv või poolvarjuline koht, kus säilib piisav niiskus ning samas soojeneb puiduhunnik piisavalt. Kui asetada kuhja alumisse kihti jämedamad oksad ja puutüved ning nende peale panna peenemad ja ehitada hunnik kuni meetrikõrguseks, siis moodustub paljudele elusolevustele sobiv suurepärane elupaik. Sellises kuhjas leiavad varjumisvõimalusi mitte üksnes selgrootud, vaid ka konnad ja kärnkonnad, sisalikud ja siilid ning sinna võib koguni pesa teha mõni lind.

2. Elupaigad

  • Aias tasuks vältida kemikaalide ja mürkide kasutamist ja pidada meeles, et ka kahjurid on toitumisahelas olulised.
  • Ühe aianurga võib jätta hooldamata
    Tihe taimestik, kõrreliste ja lõikheinte puhmad ja lopsakad rohttaimed on selgrootutele head pelgupaigad vaenlaste, vihma ja päikese eest. Kuivanud lehed, vanad viljad, õõnsad taimevarred ja kulu on samuti varjumiseks kasulikud. Aias saab tekitada väike ala, mida ei koristata, kus inimesed ei liigu ja kus saavad kasvada igasugused taimed, mis sinna looduslikult ilmuvad. Võid sinna ka külvata kõrvenõgeseid ja põldohakaid. Sügisel aeda koristades tasub osa surnud taimi kevadeni alles jätta.
  • Puude ja põõsaste kasvatamine
    Äsjavalminud maja ümbritsevasse lagedasse ja päikesele avatud aeda tasub kiiresti varjulisi alasid luua. Puude ja põõsaste lehestikus, okstel, tüvedel ning juurte ümbruses elab väga palju putukaid. Näiteks majutavad ohtralt putukaliike toomingad, pajud ja kased, aga ka tavalised õunapuud on neile soodsaks elupaigaks. Eelistada võiks Eestis looduslikult kasvavaid puid ja põõsaid.
  • Selgrootutele saab luua ka kunstlikke eluasemeid
    Igasugustele putukatele saab luua kunstlikke elukohti. Selleks on vaid vaja teada üht-teist putuka kommetest ja vajadustest. Kunstlike eluasemete abil kompenseeritakse tegelikult mikroelupaikade (pragude, uurete jms) vähesust ülehooldatud aedades. Kui putukamaja on õigesti valmistatud ja paigutatud, leiab ta talvituvate või paljunevate putukate seas ka kasutamist. Siiski on märksa mõistlikum hoida aeda sellises seisukorras, et kunstlikke eluasemeid tarvis ei lähe. Selgrootute jaoks on väärtuslikud elupaigad kivide ja puutükkide alused, vanade puude lahtine või pragunenud koor, õõnsad taimevarred, kompostihunnikud, langenud lehtedega kaetud alad. Varjumisvõimalusi pakuvad ka igihaljad puud ja ronitaimed. Mõned selgrootud talvituvad oma toidutaimede viljade hulgas ning seetõttu on kasulik viljade likvideerimisega kevadeni oodata. LINK E. LOODUSE ARTIKLILE TALVITUVATEST PUTUKATEST
  • Selgrootute jaoks võiks luua päikesepaistelistes kohtades asuvaid soojendamispaiku
    Selgrootud peavad oma kehasoojuse hankima välistest soojusallikatest ega suuda seda ise toidu baasil toota. Seetõttu nad vajavadki kohti, kus end päikese käes saaks soojendada. Niisugusteks päevituspaikadeks sobib taimedevaheline muld peenardel, plaatidest aiatee, kiviktaimla kivid, maja või kuuri lõunapoolsed seinad. Eriti kasulikud on hommikul kiiresti soojenevad kohad, mis võimaldavad selgrootutel juba varasel kellaajal tegutsema hakata. Röövputukatele on sellised paigad soodsad jahialad.

foto: R.Arro

  • Aasalapi loomine aeda
    Niidud on olulised paljudele öö- ja päevaliblikatele, mardikatele, mesilastele ja sirelastele. Pikkade niitmata kõrreliste vahel elutseb mitmesuguseid selgrootuid alates tirtidest ja sipelgatest kuni rohutirtsude ja ämblikeni. LINK ALTERNATIIVSELE MURULE
  • Selgrootutele on kasulik elupaik tiik ja selle ümbrus
    Isegi pisike veesilm toob aeda juurde uusi liike. Mida suurem on veekogu, seda rohkem selgrootutele sobivaid mikroelupaiku seal olla saab. Seetõttu püüa luua nii suur tiik, kui aed võimaldab (ja laste jaoks ohutu on). Selgrootute jaoks ei pea tiik eriti sügav olema. Paljud liigid eelistavadki madalat ja soojemat vett. Mõnede selgrootute, näiteks kiilivastsete, jaoks on siiski oluline, et veekogu talvel läbi ei külmuks ega kuivaks ei jääks. LINK TIIGILE