\|/

PROJEKTIST

Hekid

Hekke kasutatakse enamasti maaomandi piiri määratlemiseks, aga ka aia naabrite ja möödakäijate pilkude eest varjamiseks või tuulekaitseks. Samas on hekid ja põõsastikud paljude elusolendite jaoks oivalised elupaigad ning suudavad enamikku aias elavatest loomadest toidu, varjumis- ja pesitsuspaikadega varustada. Lisaks moodustavad sobivalt valitud liikidest hekid loomade jaoks ohutuid rohelisi liikumiskoridore. Kuigi tavaliselt istutatakse hekk krundi tänavapoolsesse serva, võiks neid sagedamini kasvatada ka valduse eraldamiseks naaberkrundist, sest sellises kohas kasvavas hekis on pesitsevate lindude jaoks vähem häirivaid tegureid (tihe liiklus, mööduvad inimesed ja loomad). Heki abil on kerge luua varjatud tuulevaikseid alasid, kus ka õrnemad nektaritaimed on tuulekahjustuste eest kaitstud, ning tekitada niiviisi lillepeenardel liblikate, mesilaste ja teiste soojalembeste putukate jaoks häid elutingimusi.

Eelkõige peaks tähelepanu pöörama sellele, millist kasu aiaelustik hekitaimedest saab. Tasuks arvesse võtta, kas hekiks kasutataval põõsaliigil on nektaririkkad õied, lindudele toiduks sobivad viljad, tihe võra, milles on hea varjuda ja pesitseda või mingid muud elusloodust ahvatsevad omadused. Hekkideks on soovitatav valida liike, mis võimaldavad moodustada tiheda elavtara (tuhkpuud, viirpuud, mage sõstar, liguster jt). Eriti läbitungimatu heki moodustavad ogade ja asteldega liigid nagu kibuvitsad, kukerpuud või viirpuud. Soovitav on kasutada magesõstart, viirpuid, tuhkpuid, kibuvitsasid, kontpuid, kuslapuid või teisi õitsevaid ning viljuvaid põõsaid. Arvestada võiks ka kauni sügisvärvusega ja lehtede kauase püsimisega ning valida näiteks läikiv tuhkpuu (Cotoneaster lucidus), pehme viirpuu (Crataegus mollis) või näärelehine kibuvits (Rosa pimpinellifolia).

Enne hekitaimede valimist tasuks:

  • mõelda, missugused erilised nõudmised heki suhtes on - näiteks heki kõrgus, tihedus jms
  • mõelda aia mullatüübile ja heki asukohale. Käidavas kohas on aia liiklusest isoleerimiseks vaja tihedat ja kõrget elavtara. Samuti on oluline, kas hekk asub päikeselises või varjulises kohas, sest paljud hekitaimed ei taha varjus edukalt kasvada.
  • uurida, missugustest liikidest hekid aia naabruses (samasuguses mullas ja tingimustes) edukalt kasvavad

Hekk istutatakse paljudeks aastateks. Et istutatud taimed end hästi tunneksid ja edukalt kasvaksid, nii et moodustuks korralik tihe hekk, on tarvis enne istutamist pinnas hoolikalt ette valmistada.. Kõigepealt tuleks umbes meetrilaiune maariba umbrohtudest puhastada. Eriti hoolikalt on vaja eemaldada mitmeaastased umbrohud nagu nõgesed, oblikad jms. Seda võib teha käsitsi kitkudes või multšimise abil. Heki istutamiseks kaevatakse 40-50 cm laiune (kaherealise heki rajamisel 10-15 cm laiem) ja 30-40 cm sügavune kraav, kuhu tuleks laotada umbes 5 cm paksune kõdusõnniku või kompostikiht ning see maasse kaevata. Need ettevalmistavad tööd võiks teha juba enne istikute hankimist.

Taimed istutatakse kraavi keskele. Et taimerida tuleks sirge, kasutatakse pinguldatud nööri, mis tõmmatakse piki kraavi selle keskohast pisut ühele poole. Taimed istutatakse nöörist kraavi keskkoha poole sirgesse ritta. Hekid võivad olla ühe- või kaherealised. Viimased on tihedamad ning seetõttu loomadele meelepärasemad, kuid võtavad rohkem ruumi ning on kulukamad. Üherealiste hekkide puhul istutatakse enamasti kolm istikut ühele meetrile, kaherealiste hekkide puhul on meetrile tavaliselt vaja 5 taime. Hekitaimed istutatakse ühesuguste vahedega. Istikutevaheline kaugus sõltub kasutatavast liigist ja sellest, kui kõrget hekki soovitakse rajada, ning võib ulatuda 30 cm-st 150 cm-ni. Mida madalamat hekki soovitakse ja mida nõrgema kasvuga liiki kasutatakse, seda tihedamalt istikud mulda paigutatakse. Pärast istutamist lõigatakse hekitaimi tugevalt tagasi, et nad hargneksid mullapinna lähedalt. Hilisemal pügamisel jäetakse hekk alt laiemaks kui pealt, sest siis püsib ta kauem ilus ega hakka alt laasuma.

Hekialune taimestik

Heki all ja ümbruses kasvavad taimed tõmbavad oma kaitstud asukoha tõttu loomi eriti ligi. Värskelt istutatud hekkidele peaks siiski jätma kaks või kolm aastat, et teiste taimedega konkureerimata kasvama minna, enne kui heki all muid taimi kasvatama hakatakse.

Hekialusel pinnal taimede kasvatamine lisab hekile värvi ja muudab ta huvitavamaks ning samuti takistab seal umbrohtude kasvama hakkamist. Kui hekk asub ida-lääne suunal, siis peaks selle põhjapoolsel küljel kasvatama varjulembeseid ning lõunapoolsel küljel päikeselist kasvukohta vajavaid rohttaimi.

Hekialune pind on tavaliselt äärmuslike tingimustega ning enamusele taimedest ei sobi sealne langenud lehedega kaetud toitainevaene muld, mida hekipügamise ajal tallatakse. Siiski leidub taimi, kes taluvad äärmuslikku varju ning kannatavad heki all olevat vaesunud mulda ja hekitaimede tihedat juurestikku. Sellistes kultuurtaimedele kasvuks sobimatutes tingimustes suudavad kasvada mitmed looduslikud taimeliigid.

Harilik härjasilm (Leucanthemum vulgare), punane pusurohi (Silene dioica), vesikanep (Eupatorium cannabium), keskmine teeleht (Plantago media) ja hiireherned (Vicia spp.) moodustavad hekialusel pinnal tiheda kattetaimestiku. Kohtades, kus teised taimed lämmatatakse, võib proovida kasvatada kurerehasid (Geranium spp.) või kivirikke (Saxifraga spp.). Heki all, kuid samuti pesunööride all ning muudes niisketes kohtades, kasvab edukalt karulauk (Allium ursinum).

Hekkideks sobivad taimed

- must aroonia Aronia melanocarpa
Kuni 3 m kõrge. Sügisel lehed punased; valged õied; mustad söödavad marjad meelitavad linde (eriti rästaid). Kasvab niiskel kobedal mullal paikesepaistelises või poolvarjulises kohas. Hekk on suhteliselt hõre.

- verev kontpuu Cornus sanguinea
Kuni 4 m kõrge. Viljad mustad, neid söövad paljud linnud. Talub varju, kärpimist, tolmu ja tahma. Talvel on oksad kaunilt punased. Eelistab niiskemat pinnast. Võib kasvatada pügatava hekina varjulises kohas.

- harilik kukerpuu Berberis vulgaris
Kaardus okstega tihe põõsas. 2,5 m kõrge. Kollased õied rippuvas õisikus. Sügisel punased, hapud, söödavad marjad. Asteldega võrsed teevad põõsa hooldamise tülikaks. Ei talu liigniiskust. Eelistab lubjarikast kuivemapoolset mulda ja päikeselist või poolvarjulist kasvukohta. Kasvab küllalt hästi kehvadel muldadel. Talub hästi kärpimist. Temast saab kujundada üsna läbimatu heki.

Harilik kukerpuu on ohtliku taimehaiguse - kõrrerooste - vaheperemees ja teda ei soovitata maal aedades kasvatada. Haiguse olemasolule viitavad kevaditi lehtede alaküljele ilmuvad oranžid seenekolooniate laigud. Sobivad ka teised kukerpuuliigid, kuigi nende näol ei ole tegemist Eestis looduslikult kasvavate liikidega. Thunbergi kukerpuu ei ole kõrreroostele vaheperemeheks.

- kurdlehine roos Rosa rugosa
1,5 - 2 m kõrge. Põuakindel. Ereroosad õied meeldivad mesilastele ja kimalastele. Üksikuid õisi leidub juunist septembrini. Punased dekoratiivsed söödavad viljad (väga vitamiinirikkad). Okkaline põõsas, mis moodustab lindude ja loomade jaoks hästi pelgupaigaks sobiva läbimatu heki. Mulla suhtes vähenõudlik, eelistab kuiva pinnast ja päikeselist kasvukohta. Reeglina moodustatakse kibuvitstest vabakujulisi hekke. Annab ohtralt juurevõsusid ja võib nende eemaldamata jätmise korral metsistuda. Hekki saab hooldada vaid paksudes kinnastes.

- mage sõstar Ribes alpinum
Kuni 1,5 m kõrgune, sobib 0,6-1 m kõrguseks põõsastaraks. Õitseb mais-juunis. Hea meetaim. Punased söödavad marjad sobivad lindudele toiduks. Mullastiku suhtes vähenõudlik, kuid eelistab viljakat mulda. Kasvab edukalt varjus, aga ka päikesepaistelises ja poolvarjulises kohas. Ainus heitlehine põõsas, mis annab varjulises kohas rahuldava heki.

- tuhkpuu Cotoneaster
Väikeste roosakate nektaririkaste õitega meelitavad kimalasi. Viljad punased või mustad, lindudele toiduks sobivad. Kõikidest liikidest on loomadele kasu. Soovitatav on raamatute abil otsida aeda sobiva kõrgusega ja kasvutingimuste nõudlusega liik.

- läikiv tuhkpuu Crataegus submollis
1,2-1,4 m kõrge. Tähelepandamatud roosad õied, väikesed pruunikasmustad marjad. Kasvatatakse madala pöetava hekina. Kasvab päikese käes või poolvarjus. Külmakindel, talub gaase ja tahma.

- harilik viirpuu Crateagus monogyna
Sobib pügatavaks või vabakujuliseks läbimatuks astlaliseks hekiks, mis on lindudele hea varjumis- ja pesitsuspaik. Pügada ei tohiks viljade moodustumise ajal ja siis, kui viljad veel taime küljes on. Kui jätta pügamata, kasvab väikeseks puuks. On valgusnõudlik, talub põuda. Kasvab igasugusel pinnasel, ka kruusastel ja kivistel muldadel.

- harilik kuusk Picea abies
Vajab hekina kasvatamise korral valgust. Noorena pügatakse ainult külgedelt. Kui hekk saavutab soovitud kõrguse, siis hakatakse pügama ka latvasid. Pikaealine, igihaljas, hästi tuultpidav. Noorelt ei talu kuiva. Ei kasva kuivadel liivastel ega liigniisketel muldadel.

- harilik sarapuu Corylus avellana
Kuni 5 m kõrge. Eelistab kuiva või parasniisket lubjarikast viljakat pinnast, kuid kasvab ka toitainetevaesel mullal. Talub varju, kuid eelistab päikselist või poolvarjulist kasvukohta. Pähklid sobivad toiduks lindudele, loomadele ja ka inimesele.

- tähklavendel Lavandula angustifolia
Moodustab madala, umbes 0,2 m kõrguse tiheda kääbusheki. Väga kompaktse kasvuga. Sinised õied on koondunud õisikutesse. Õitseb juunis-juulis. Eelistab kasvada kuivas, mitte väga rammusas aiamullas päikeselises ja tuulevaikses kohas. Lavendel ei talu happelist pinnast. Lavendli tugeva meeldiva lõhnaga õied meelitavad liblikaid ja mesilasi.