Kogu maailmas kogub üha enam poolehoidu loodusega kooskõlas toimuv aiapidamine. Loodussõbraliku aiapidamisega muudetakse koduaiad eluslooduse jaoks väärtuslikeks aladeks ning sageli muudab see aia väärtuslikumaks ka inimeste jaoks.
Vaata
Loodusaiast
Traditsioonilise maaviljeluse asendumisel intensiivselt majandatavate põllumajandusettevõtetega jääb looduslikele avamaastikuliikidele üha vähem eluruumi. Nii püüavad need liigid leida pelgupaika veel säilinud sobivate tingimustega aladel, näiteks koduaedades, ning seega suureneb aednike panus looduse säilitamisesse üha enam.
Kogu maailmas kogub üha enam poolehoidu loodusega kooskõlas toimuv aiapidamine. Loodussõbraliku aiapidamisega muudetakse koduaiad eluslooduse jaoks väärtuslikeks aladeks ning sageli muudab see aia väärtuslikumaks ka inimeste jaoks. Üha selgemalt mõistetakse, kui palju kahju on keskkonnale toonud keemiliste tõrjevahendite liigne kasutamine. Loodussõbralik aiapidamine eeldab mõningat planeerimist ja teatud põhimõtete järgimist, kuid see ei tähenda aia tavalistest kasutusvõimalustest loobumist. Tegelikult luuakse loodussõbraliku aiapidamise käigus väike tasakaalustatud ökosüsteem, millest ühe osa moodustavad aias tegutsevad inimesed ja koduloomad.
foto:A.Soovik
Peale selle, et loodussõbralik aed võimaldab nautida loodust tema ilus ja huvitavuses otse koduukse taga, on see ka märkimisväärselt praktilise väärtusega. Üks märgatav pluss on see, et kahjuritõrjet viivad läbi aias elavad loomad. Kui toitumisahela kõik lülid on tasakaalustatult paigas, ei saa kahjuritena tuntud liigid massiliselt paljuneda. Tasakaalustatud loodussõbralikus aias on olemas ka kahjurite looduslikud vaenlased, kes teevad kahjuritõrje aedniku eest ära - ja teevad seda tasuta.
Loodussõbralikku aeda kujundades tuleks esmalt kaaluda omaenda ning oma pere vajadusi, seejärel aga loomaliikide vajadusi, kes aias juba elavad ja keda sinna loodetakse elama meelitada. Neid kõrvutades saab leida kompromissi, mis arvestab nii inimeste kui ka aiaelustiku huvidega. Aia kujundamisel tuleks arvesse võtta maapinna reljeefi, mulda, veekogude olemasolu, taimestikku jms ning seda kõike võimaluse korral säilitada. Iga aiapidaja saab leida iseenda jaoks õigena tunduva suhte loodusliku ja inimese poolt kujundatava vahel. Ilu ja loodussõbralikkus ei välista üksteist sugugi ning loodussõbralik aed ei tähenda hooletusse jäetud aeda. Iga aiapidaja võiks looduse heaks teha nii palju, kui ta võimalikuks peab - ka väikesed muudatused toovad kasu keskkonnale ja koduümbruse elustikule.
Et aed oleks elustiku jaoks sobiv keskkond, peaks seal leiduma:
- toitu (seemned, viljad, putukad, nektaririkkad õied, mitmekesine taimestik),
- vett (tiik, lindude jooginõu),
- varjumisvõimalusi (puud, põõsad, surnud puit, kivimüürid või -kuhjad, lopsakas taimestik),
- paljunemiskohti (tihe taimestik, puud, põõsad, hekid, ronitaimed, hooldamata aiaosa).
Toitumis-, varjumis- ja paljunemistingimused on erinevatel liikidel väga erinevad. Ühele liigile üksnes varjumist võimaldav taimestik võib teise jaoks olla sobiv ka pesitsemiseks või hoopis toiduks kõlvata. Näiteks tiigi kaldavees kasvavad kõrged rohttaimed on mitmete veeputukate jaoks varjepaigaks, kiilidele aga olulised moonde-eelseks veest välja ronimiseks. Tiigis käivad linnud joomas ja kümblemas, konnad ja kiilid seevastu kasutavad seda hoopis paljunemiskohana. Seega on kasulik tutvuda tingimustega, mida erinevad loomarühmad toitumiseks, varjumiseks ning paljunemiseks vajavad. Neile teadmistele tuginedes saab luua elupaiku, mis vastavad aias näha soovitavate loomade vajadustele,.
foto:A.Soovik
Esmalt tasub aga tutvuda põhimõtetega, mis puudutavad kogu elusloodusele vajalikke tingimusi. Enamik aias leiduda võivaid liike on looduses avamaastiku elanikud, kes asustavad metsa ja niidukoosluste üleminekutsoone, kus rohttaimed ja põõsad segunevad metsataimestikuga.
Selliste liikide asualaks olevatele ökosüsteemidele on omased järgmised jooned:
Taimestiku mitmekesisus
Mida liigirikkam on aia taimestik, seda rohkem erinevaid loomaliike seal toitu ning pesitsus- ja varjumisvõimalusi leida suudab. Mitmekesise taimestikuga aedades kasvavad erinevad heitlehised ja igihaljad põõsad ning puud, ronitaimed, lopsaka lehestikuga rohttaimed ja toiduks sobivate seemnetega, viljadega ja nektaririkaste õitega taimed.
Liigivaese taimestikuga alad on näiteks suured lagedad muruväljakud. Murusid asustavad ainult vähesed loomaliigid, sest seal kasvavad vaid mõned kõrreliseliigid ning heal juhul ka valge ristik ja üksikud umbrohud. Sage ja madal pügamine ei võimalda taimedel õitseda, mistõttu muru ei paku toitu ka nektartoidulistele putukatele. Putukate vähesuse tõttu ei leia sealt toitu ei linnud ega pisiimetajad. Samuti on lagedad murud nende jaoks ohtlikud alad, sest seal on vaenlastel neid lihtne märgata. Väikesed, arvukama taimestikuga ja liigendatud murualad rikastavad seevastu nii aia välimust, kui ka loomade eluvõimalusi.
Serva-alad
Looduslike koosluste serva-aladel kasvab väga palju erinevaid taimeliike ning seetõttu on seal ka arvukas ning liigirikas elustik. Serva-ala tähendab ala, kus kaks elupaigatüüpi kohtuvad (näiteks puud, põõsad ja rohualad). Serva-aladel on elustiku jaoks soodsad tingimused. Seal leidub päikesepaistet, varjulisi kohti, õisi, vilju ja mitmekesist taimestikku. See tõmbabki sinna elama arvukalt erinevaid putukaid, linde ja loomi.
Aias moodustuvad serva-alad avatud alade ja puude, põõsaste ning hekkide puutepaikades, näiteks muruplatside, aasalapikeste, lille- ja köögiviljapeenarde või teeradade äärtes. Aias saab serva-alasid suurendada, kasvatades erineva kõrguse ja kasvukujuga taimi korrapäratu kujuga kogumitena, nii nagu nad looduseski esinevad.
Märkus: Aias on serva-alad kasulikud, sest seal ei ela suuri metsasid asustavad liigid. Looduses seevastu on metsamassiivide hakkimine ja liigendamine sealse elustiku jaoks enamasti ohtlik.
Mitmerindeline taimestik
Looduses esinevad koos kõrgemad ja madalamad puud, põõsad ja maapinda kattev taimestik. Iga taimerinne on elupaigaks erinevatele liikidele. Erinevaid taimerindeid saab aeda tekitada, istutades kõige kõrgemad puud krundi serva. Nende ette võib panna kasvama madalamad puud, siis kõrgemad ja madalamad põõsad ja lõpuks rohttaimed. Varju taluvaid taimi saab kasvatada kõrgemate taimede all.
Lisaks võiks aiapidaja lähtuda järgmistest soovitustest:
vältida tuleks mürkkemikaale
Kahjuritõrjevahendid on mürgised. Mõned neist on ohtlikud ainult selgrootutele, teised võivad aga ohustada ka inimesi ja koduloomi. Seega tuleks isegi enne taimsete mürkide kasutamist hoolikalt kaaluda, kas see on ilmtingimata vajalik. Enne tasub proovida teisi tõrjemeetodeid. Kui pritsimine on tõesti ainuke valik, siis tuleks põhjalikult kaaluda, millist vahendit kasutada ja kas see on probleemi jaoks optimaalne lahendus. Pritsimise kasukas otsustamisega ei tasuks kiirustada. Tavaliselt kasvab alguses kahjurite populatsioon kiiremini, kui nende looduslike vaenlaste oma. Kui aga pisut oodata, jõuab viimaste arvukus kahjurite omale järele ning nad teevad tõrjetööd odavamalt ja keskkonnale kasulikumalt inimese eest ära.
eelistada võiks kodumaiseid taimi
Eestis levinud liikidele sobivaimaid elupaiku saab luua kodumaiseid taimi kasutades. Meil looduslikult levinud taimed on meie kliima, mullastiku ning kahjuritega paremini kohastunud ja vajavad seetõttu tavaliselt vähem hoolt kui võõrliigid. Et kohalikud taimeliigid on siinse loomastikuga kaua aega koos arenenud, siis pakuvad nad neile paremaid toitumis- ja varjumisvõimalusi kui võõrliigid.
Loomulikult võib kasvatada ka kultuurtaimi. Eriti kehtib see meetaimede puhul, sest nektaritoidulistele putukatele on reeglina ükskõik, kas toit on pärit kohaliku või võõrliigi õiest. Seega ei ole mingit vajadust loobuda aialillede kasvatamisest. Jälgida tasub vaid seda, et kasvatataks lihtõielisi sorte, sest täidisõitest on putukatel raske nektarit kätte saada. Samas on aiapidaja isiklik eelistus mingi taime kasvatamiseks piisav põhjus ja alati saab täidisõieliste sortide kõrvale istutada ka putukate jaoks sobivamaid meetaimi.
aias tuleks elustikul võimaldada juurdepääsu veele
Ilma veeta ei suuda elada ükski elusolend. Aeda veekogu loomine tõstab aias elutsevate liikide arvu märgatavalt. Piisab ka tillukesest veesilmast või koguni veeanumast, kuid suurem tiik pakub eluvõimalusi tunduvalt mitmekesisemale loomastikule.
